Vene nafta kolmas suur evolutsioon

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naftaplatform
Naftaplatform Foto: SCANPIX

Pärast kommunismi kokkukukkumist on Vene naftatööstus näinud kahte suurt evolutsiooni. Nüüd algab kolmas.

Esiteks, 1990. aastatel, pakiti endised riiklikud naftavarad vertikaalselt integreeritud gruppideks ja müüdi võileivahinna eest investoritele või endistele juhtidele. Nii sündisidki esimesed Vene «oligarhid».

Järgmisel kümnendil nägime kahte vaatust.
Kõigepealt, osalt ka uue presidendi Vladimir Putini surve tõttu, tõid eraviisiliste naftafirmade omanikud sisse välismaise tehnoloogia, mis andis tõuke tootmisele ja kasvatas kasumeid.

Siis, peamiselt Putini teise valitsusaja jooksul, hakkasid riigifirmad neid (taas)elustatud varasid tagasi võtma. Riiklik naftafirma Rosneft omandas kahtlaste võtetega suure osa Mihhail Hodorkovski endisest Jukosest. Gaasimonopol Gazprom ostis Roman Abramovitši Sibnefti.

Nüüd, märgib oma hiljutises raportis Moskva investeerimispank Renaissance Capital, seisab Vene nafta järjekordsel ristteel.
Sisemaiste naftaväljade toodang, millest mõned on olnud kasutuses juba ligi 50 aastat, käib alla. Et tootmistaset säilitada – ning tagada naftasektori eluliselt oluline panus riigieelarvesse – tuleb võtta käsile avameremaardlad, mille arendamine on kulukas ja keerukas. Paljud neist paiknevad raskesti ligipääsetavas Arktikas.

Samas, vaatamata läinud kümnendi osalisele taasühendamisele, on tööstus siiski seitsme tegija vahel killustatud. Üksikult võetuna ei ole neil ei oskusteavet ega kapitali, et neid uusi alasid vallutama asuda.

Samal ajal, märgib Renaissance, on Vene firmade reiting investorite silmis juba viis aastat langenud, kuna reeglid ja seadused on ülimalt etteaimamatud. Seetõttu on sektori keskmine aktsiahinda ja kasumit võrdlev P/E suhe tänavu juba vähem kui 5. Umbes samal tasemel oli see ka enne viimast ühendamiste lainet.
Võrreldes analoogiliste firmadega mujal maailmas (P/E ca 8) on väärtushinnangute vahe seega 300 miljardit dollarit – üüratu potentsiaalne võimalus strateegilistele ostjatele.

Teoreetiliselt oleks üks viis, kuidas Venemaa edasi saaks liikuda, lubada välismaistel suurfirmadel liituda Vene firmadega või osta neis osalusi, tuues mängu kapitali ja oskusteavet ning stimuleerides konkurentsi.

Tunduvalt tõenäolisem – arvestades Putini teada-tuntud veendumust, et strateegilised sektorid peavad alluma Moskvale – on aga variant, et Vene riigihiiglased võtavad jalge alla uute ühinemiste tee.

Siin näibki mängu tulevat endine naftasektori-abipeaminister Igor Setšin, Putini ammune usaldusisik.
Pärast Putini taaskehastumist presidendiks pandi Setšin Rosnefti tegevjuhi toolile. Aga mitte ainult. Intriigi võimendab asjaolu, et ta nimetati ka Rosneftegazi nõukogu esimeheks. Viimane kujutab endast valdusfirmat, mille portfellis on riigi osa Rosneftist ja 11 protsenti Gazpromist.
Ühtlasi on Setšinist saanud Kremli energiastrateegia komisjoni tegevsekretär, mille nõukogu esimehe ametit peab Putin ise.

Investeerimispanga Troika Dialogi peastrateeg Chris Weafer usub, et Putin tahab luua üüratu energiavaldusfirma, Brasiilia Petrobrasi suurusjärgus. Ning selle ülesande on president usaldanud oma ustavale leitnant Setšinile ja Rosneftegazile.
«Putin võtab energiat kui Venemaa geopoliitilist kauplemisvahendit, mis peab iga hinna eest Kremli kontrolli alla jääma,» ütleb Weafer.

Spekuleeritakse, et Rosneftegazi vihmavarju alla võivad minna osalused naftatootjates, lisaks veel Zarubezhneft (mis tegeleb uuringute ja toomisega välismaal), torujuhtmete monopol Transneft ja isegi mõned strateegilised elektrifirmad ja -varad.

Alati ei pruugi Setšin oma tahmist saada. Nagu kõik teavad, kukkus tal mullu läbi liidu sobitamine Rosnefti ja BP vahel, kuna vahele astusid BP partnerid TNK-BPs. Tal on olnud kokkupõrkeid liberaalidega valitsuses, kes üritavad lükata käima ambitsioonikat erastamisprogrammi – mis puudutab ka teatud varasid, millele ihub ilmselt hammast Rosneftegaz.

Kuid teades, et Setšinil on Putini volitused, oleks tobe tema vastu panustada.
Seega: milline oleks rahvusvaheliste naftafirmade roll eelseisvates uutes ühinemistes? On üsna ilmne, et šablooniks saab olema midagi selle alliansi sarnast, mille sõlmis mullu Rosneftiga ExxonMobil. Ja millist Rosneft taotles alguses ka BPga. Ja tõesti: isegi Rosneft-BP liit on veel võimalik – nüüd, kus Briti grupp üritab müüa maha oma osalust TNK-BPs.

Venemaa vajab väga välispartnereid, eriti just Arktika avamere arendusteks, mida paljud peavad tehniliselt sama raskeks kui kosmoseuuringuid. Kuid mooduseks saavad olema vähemusosalused või varade ja aktsiate vahetused, peamiselt riiklike tegijatega.
Suurtele naftafirmadele see arvatavasti passib, kuna nood ihkavad meeleheitlikult nimetatud ressurssidele ligi pääseda.

Venemaa jaoks selline majandusmudel aga parimate killast pole. Riigikontroll tähendab rohkem raiskamist ja korruptsiooni – ja suuremat ohtu, et sellised projektid nagu näiteks torujuhtmed võetakse ette poliitilistel põhjustel.
Aga mida õpetab meile möödunud dekaad? Seda, et Putini nägemuses Venemaast, naftast ja maailmast on esikohal ikkagi poliitika.

Copyright The Financial Times Limited 2012

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles