Magistritöö: tööandjate rahulolu töötajatega on järjest tõusnud

Martin Smutov
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pildil on töökuulutus. Pilt on illustreeriv.
Pildil on töökuulutus. Pilt on illustreeriv. Foto: Liis Treimann

Eesti tööandjate rahulolu töötajatega on läbi aastate üha tõusnud ja kuigi praegu ollakse tööjõuga isegi väga rahul, tuntakse muret tuleviku pärast, sest kardetakse kvalifitseeritud töötajate põuda.

Tartu Ülikoolis kaitstud Annika Jalaku magistritöös «Tööandja rahulolu tööjõuga: ülevaade tööjõust tööandja perspektiivist lähtuvalt 1998-2012» uuriti, mida on tööandjad viimase 13 aasta erinevate uuringute põhjal öelnud tööjõule, tööjõu kättesaadavusele ja arendamisele antud rahuloluhinnangute kohta. Lisaks tehti üheteistkümne tööjõu teemaga tegeleva spetsialistiga poolstruktureeritud intervjuud.

Magistritöö kohaselt olid tööandja aastal 2000 oma tööjõuga valdavalt enam-vähem rahul, kuid 2009. aastal oli enamik neist oma tööjõuga juba kas rahul või väga rahul.

Jalak tõi välja, et tööandjate rahulolu mõjutasid tööjõu kvaliteet, töötajate teadmised ja oskused ning üldine kompetents. Samas selgus, et tööjõu teemaga tegelevate intervjueeritavate meelest ei ole tööjõu kui terviku kvaliteet viimase kümne aasta jooksul eriti paranenud.

Sellele võib Jalaku hinnangul seletuseks olla tööandjate vähenevad ootused tööjõule, kuid intervjueeritud väitsid risti vastupidist: tööandjad on muutunud nõudlikumaks ja praegu oodatakse tööjõult pigem rohkem kui varasemal ajal.

Jalak kirjutas, et see võib see tähendada seda, et majanduskriisiga kaasnenud suur tööpuudus võimaldas tööandjatel kogutööjõust välja sõeluda kvaliteetsema osa.

Samuti saab tulemustest Jalaku väitel järeldada, et tööjõud panustab omalt poolt rohkem.

«Seda näevad ka tööandjad, sest mitmel juhul tõdeti intervjuudes, et tööjõud on praegu pühendunum kui kriisieelsel ajal,» kirjutas Jalak.

Samas pole olukord väga roosiline, sest tööandjate hinnangul võib olukord tööturul hakata halvenema, sest Eestis väheneb tööjõuealiste inimeste arv ja samuti lahkub tööjõud Eestist.

«Tööandjate konkurents tööjõu pärast hakkab tihenema ja «talentide sõda» ei pruugi enam piirduda talentidega, vaid «sõdima» hakatakse tööjõu pärast üldiselt,» kirjutas Jalak.

Jalaku väitel jääb tööandjatele sellises situatsioonis kolm võimalust: kas vähendada tegevusmahte, viia tegevus üle tööjõurikastesse piirkondadesse või kohaneda muutunud tööjõuturuga.

Kohanemiseks on kolm strateegiat, millest esimene on tööjõu kinnihoidmine ehk töötajaid proovitakse enda juures hoida motivatsiooni suurendades, kasutades selleks palgataset, töökeskkonda ja -tingimusi, arenemis- ja karjäärivõimalusi.

Teiseks võimaluseks on töösuhte vormi muutmine ja ka intervjueeritud prognoosid, et tulevikus muutuvad töövõtjad iseseisvamaks, paindlikumaks, multifunktsionaalsemaks ning liikuvamaks. Jalak tõi välja, et paindliku töösuhte korraldust rakendatakse ka praegu, sest juuksurid ja taksojuhid töötavad juba FIE-dena. Ka on ehitusvaldkonnas allhanke vormis töö tegemine tavaline praktika.

Kolmanda kohanemisvõimalusena tõi Jalak välja keskendumist koolitussüsteemi muutmisele. Koolituste eesmärgiks on suurendada töötajate teadmisi ja parandada tehtava töö kvaliteeti.

Töös toodi ka esile, et juba niigi on paranenud suhtumine tööjõu inimkapitali arendamisesse – kui 2000. aasta ringis võis veel kohata suhtumist, et koolitamine pole ettevõtte prioriteet, siis praegusel ajal peetakse tööjõu täiendamist erinevatel põhjustel oluliseks ning sellega tegeletakse väga aktiivselt.

Loe Annika Jalaku magistritööd «Tööandja rahulolu tööjõuga: ülevaade tööjõust tööandja perspektiivist lähtuvalt 1998-2012» siit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles