Tänu väiketalunikele on lätlastel suurem toiduvalik

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läti riik on andnud hoogu sinakashalli kasukaga liivi lehma aretusele, sellegi tõu säilimine on suuresti väiketalunike teene. Foto on tehtud ülemöödunud nädalal Kuramaal.
Läti riik on andnud hoogu sinakashalli kasukaga liivi lehma aretusele, sellegi tõu säilimine on suuresti väiketalunike teene. Foto on tehtud ülemöödunud nädalal Kuramaal. Foto: Kristjan Piirimäe

Eestis on toiduainete tootmine arenenud hoopis teise loogika järgi kui Lätis. Lõunanaabri külastajal ei saa kuidagi jääda märkamata sealne suurem õlle- ja piimatoodete valik, Eesti maaeluidüllist peaaegu kadunud heinategu ja väiksed lehmakarjad.
 


Koos heinalõhna ja kümnepealiste veisekarjadega on Eestist kadunud ka väiksed meiereid – väikepiimatootjad toetavad ju oma olemasoluga väikemeiereisid ja vastupidi. Ühe kadudes pole enam ka teist. Eestis on kümnelehmapidajal juba aastaid raske leida töösturit, kes oleks nõus tema piimale järele tulema. Lätis selline piim seisma ei jää.

Kui kauplustest kättesaamatu Sillamäe õlu välja arvata, ei tooda Eestis keegi ka pastöriseerimata õlut ning turg on kahe ülisuure ja ühe väiksema tegija käes. Samal ajal on Lätis 12 õlletehast.

Erinev mõtlemine
Õlletööstuste arvukuse põhjuseks on tegelikult samuti põllumajanduspoliitika – lätlased nimelt otsustasid toetada oma maaelu arengukava investeeringumeetmete abil ka alkoholitootjaid, Eesti aga mitte.

On siiski ka midagi eestlaste kasuks – lihatoodete ja iseäranis grillkaupade valik on Läti supermarketites kehvem kui Eestis, sest eks ole ju eestlased tublid seakasvatajad ja -sööjad. Lätis oma viilutatud tooteid Noo kaubamärgi all müütava Nõo Lihatööstuse juhi Toomas Kruustüki kinnitusel on konkurents Eestis armutu ja lihatööstusi omajagu, sellal kui Läti turul on vähem tegijaid. Ja ilmselt pole Eestis ka palju neid, kes kurdaksid leivatoodete valiku üle.

Läti põllumajandusministeeriumi aseriigisekretäri Aivars Lapinši kinnitusel ulatuvad Eesti ja Läti toiduvaliku juured meie arusaamisse majandusest, sealhulgas põllumajandusest. «Eestlased on lätlastest liberaalsemad ja see ilmneb üsna omalaadsel moel,» tunnistab ta.

Lapinš eelistab väljenduda diplomaatiliselt, ent võtan endale õiguse tõlgendada seda lauset meelevaldselt: eestlased usuvad, et suurem äri – olgu see siis põllumajandusettevõte või piimatööstus – on parem äri. Samas ei pruugi nad endale alati aru anda, et parem äri ettevõtja jaoks ei pruugi tähendada paremaid valikuid tarbija jaoks.

Läti alustas põllumajandustoetuste maksmist ja siseturu kaitsmist juba 1994. aastal ning ka pärast liitumist Euroopa Liiduga on püütud erinevate meetmete abil väikeste talude püsimist soodustada. Ja nii on Lätis põllumajandustalude keskmine suurus hektarites praegugi kaks korda väiksem kui Eestis.

Eesti Talupidajate Keskliidu tegevjuhi Kaul Nurme hinnangul pääsesid juba 1990. aastatel Eesti põllumajanduspoliitikat juhtima inimesed, kelle hinnangul on põllumajanduslik väiketootmine perspektiivitu tegevus.

Ja sestpeale on nii põllumajandusministrid kui ka tootjaorganisatsioonid väiketootjatele järjepanu sisendanud nende töö mõttetust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles