Reportaaž: kuidas kurk purki jõuab

Enn Tosso
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmalt lähevad kurgid pessu, vahepeal valitakse ilusamad välja ja siis nad viilutatakse – ja mitte risti, vaid pikuti.
Esmalt lähevad kurgid pessu, vahepeal valitakse ilusamad välja ja siis nad viilutatakse – ja mitte risti, vaid pikuti. Foto: Mihkel Maripuu

Kurgimarinaadi terav ja iseloomulik lõhn tuletab meelde lapsepõlve. Lõhn tuli siis köögist, hõljus üle esiku ja jõudis igasse toasoppi. Põltsamaa Felixi tootmishoones levib täpselt seesama lõhn tuhandetel ruutmeetritel. Lõhn on tugev ja kõditab nina. Felixis käib parasjagu kurgitegu.


Ekskursiooni juhatab ettevõtte turunduse ja müügidirektor Marek Viilol. Kas on olemas tüüpilist müügiinimest? Julm on öelda inimese kohta, keda sa tunned vaid tunnikese, et ta on see või teine. Mareki kohta julgen siiski öelda, et müügimees läbi ja lõhki.

Soome ja Rootsi

Kujutlesin miskipärast, et pääseme jubedatest valgetest riietest, mis iga toiduainetööstuse külastaja selga peab panema. Aga ei – mantel, sussid ja mütsike on kohustuslikud. Muigan, kui vaatan meie habemikust mehemürakast fotograafi valge kokamütsiga – aga mis seal ikka. Keelatud on veel sõrmused, käekell ja ka kunstküüned.

Marek räägib palju, kiiresti, innukalt. Tema jutust käivad ikka ja jälle läbi «ohutus», «hügieeninõuded», «puhtus», «kvaliteet». Nii nagu olema peabki. Marek selgitab, et isegi tema ei või niisama ilma loata tootmises ringi kolada ja tavaliselt külastajaid sinna ei viida, aga...

Tunnen ennast hästi, kui saan teada, et seekord on luba olemas ja pärast kätepesu võime ronida päris tootmisliinide juurde.

Saame näha suuri laudkaste kurkidega Saksamaalt. Pärin, et miks siis nii. Aga Marek selgitab, et see on täiesti tavapärane asi, sest kohalikud kurgid alles hakkavad valmis saama ja Eesti toodangut tuleb tehasesse veel vähe.

Küsin ehmatusega, et kas siis ostan poest eestimaise kurgi sildi all Saksa kurki. Ent Marek selgitab, et neid kurke ma siit osta ei saagi, need rändavad Soome ja Rootsi poodidesse. Alles järgmisest nädalast pidavat kodumaised kurgid tulema hakkama ja need lähevad siis ka Eesti turule.

Küsin, kas selline logistika siis ennast ära tasub – aga selgub, et tasub. Ühe purgi hinnast moodustab transport vaid mõne sendi, samas kui Rootsis maksab kurgipurk kaks eurot.

Aga nüüd siis kurkidest – kuidas nad purki saavad? Lühike vastus on, et naised käsitsi panevad. Esmalt lähevad kurgid pessu, siis liinile, kus töötajad sorteerivad välja ilusad ja paraja suurusega kurgid. Need, mis purki ei sobi, lähevad salatisse. Kurgid, mis salatisse ka ei sobi, lähevad prügimäele. Aga üldiselt on kurgid korralikud. Ja siis jõuavad kurgid masinasse, mis need ära viilutab – ja mitte risti, vaid pikuti. Miks nii?

Viina kõrvale hammustada

Marek selgitab, et eestlane on harjunud, et hapukurk peab olema terve – no selline sakuska, mida ikka viina kõrvale hea hammustada. Aga välismaal on teised harjumused ja nii viilutataksegi Rootsi ja Soome minevad kurgid ära, et neid saaks kohe võileiva peale panna. Nimigi on neil selline – võileivakurk.

Nõnda see siis käibki, ühte liini pidi tulevad tühjad purgid, teist liini pidi viilutatud kurgid ja kenad naisterahvad panevad kurgiviilud purki. Kui neile ligi astume, on naised meelitatud, fotograaf pildistab.

Kurkide purki panemine on peaaegu ainus käsitöö, edasi liigub kurgipurk masinasse, mis paneb sinna marinaadi. Sealt ongi pärit kõikjale tungiv marinaadilõhn. Siis purgid kuumutatakse ja korgitakse. Etiketid, ja ongi valmis – autosse ja Soome.

Kui astume tootmishoonest välja, kohtame ka üht kohalikku kurgikasvatajat, kes oma toodangu tehasesse toonud. Valgesse kaubikusse mahub kolm laudkasti kurke. Teeme tutvust. Kohalik kurgikasvataja Kuido Paimla toob kurgid siitsamast lähedalt Imaverest.

Talumees on turske ja pruuniks põlenud nooremapoolne mees, ent mitte just väga jutukas.

Saame siiski selgeks, et tal on leping Felixiga, et ta toob kogu oma kurgisaagi siia ja turule müüma ei lähe. Ka hind pannakse juba enne külvamist paika ja seemnedki annab talupidajale Felix. Talumees rahul: kaup on kindel ja hindade kõikumise pärast ei pea muretsema. Mis on kokkuostuhind? Nii konfidentsiaalset infot ei avaldata.

Felix ostab kurke ainult kümnelt tootjalt – nii on kindlam ja soodsam. Kuido toob sel aastal tehasesse 50 tonni kurke.

Ekskursiooni lõpetuseks kingib Marek meile purgi viilutatud kurke.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles