Kui keegi veel kahtles, et Euroopa massituru autotööstusel on vesi ahjus, siis nüüd peaks küll pilt selge olema.
Riiklik karuteene Euroopa autotööstusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PSA Peugeot Citroën, mis on Prantsusmaa kahest autotootjast see suurem ja õnnetum, sõidab muljetavaldava poole aasta kahjumi suunas: sularaha põleb 200 miljonit eurot kuus ning enne aastat 2014 leekide kustutamise lootust pole.
Et firmat veepinnal hoida – turul, mis upub allahinnatud väikeautodesse – pidi tegevjuht Philippe Varin hankima investoritelt 1 miljardi eurot, alustama 6000 töötaja koondamist ning lükkama edasi eluliselt olulised investeeringud, nagu näiteks tehase Indias.
Läinud nädalal teatas ta, et Prantsusmaal kaob lisaks veel 6500 töökohta, Aulnay tehas Pariisi külje all aga alates aastast 2014 enam autosid et tee. Ning Rennes’i tehases tõmmatakse tööd koomale.
Peugeot' konkurendid on kahjurõõmust kaugel.
Haigepalatisse on veeretatud kogu Euroopa autotööstus, mõned õnneseened (luksautomeistrid, Volkswagen ja Hyundai/Kia) välja arvatud.
Tootjate rahakaod, tehaste sulgemised ja poliitikute pahased manitsuskõned toovad meelde mälestusi aastatest 2008-2009, kui USA autotootjad pankroti poole libisesid – kriisis, mis võinuks maksta töökohad miljonitele.
Euroopal tuleb nüüd võtta õppust ameerikalikust autotööstuse elustamise kunstist, mille võib võtta kokku kahe sõnaga: karm armastus. GM ja Chrysler kogesid uuestisündi, enne tuli läbida USA ja Kanada maksumaksjate abiga teostatud 60 miljardi dollariline pankrot ja restruktureerimine.
Varin väidab end mõistvat, et Peugeot' plaanid tehas sulgeda ja kaadrit harvendada tekitavad «šoki ja tugevaid emotsioone».
Prantsusmaa jaoks on autotööstus rahvusliku uhkuse allikas, tööstusliku oskusteabe lipulaev.
Ja suur tööandja: valitsuse hinnangul on autotööstusega seotud ligikaudu 10 protsenti riigi tööjõust.
Seega pole midagi imestada, kui poliitikud suure tehase sulgemise peale minestama kipuvad. Ja süüdistavad autosektorit tänamatuses: anti ju neile riigikassast 4 miljardit eurot, et äri 2009. aasta panganduskriisi kiiluvees kestma jääks.
Nüüd ütleb president François Hollande, et Peugeot' koondamised on «lubamatud».
Kuid oma emaliku lahkusega teeb Pariis Peugeot’le ja Renault’le vaid aeg luubis karuteene.
Sest vaadakem tõele näkku: Peugeot' otsus Aulnay uksed kinni panna on vaid tilk Euroopa autotööstuse ookeanis, mis on viimaste aastate jooksul olnud vaid kolme tehase sulgemise tunnistajaks.
Prantsuse autotootjatel on 40 protsenti liigset võimsust. Aulnay on sellest vaid kümnendik.
Nagu USA aastal 2009, peaks Prantsusmaa aitama autotootjail töölisi koondada ja tehaseid sulgeda, tagamaks nende ellujäämise pikemas perspektiivis – mitte pragama kärbete pärast.
Pariis plaanib aga autofirmasid täiendavalt toetada. Parim viis riigiraha kasutamiseks oleks aidata neil tootmist koomale tõmmata. Ühe hinnangu kohaselt maksab üheainsa prantslasest autotöölise koondamine 150 000 eurot. Pole siis ime, et Peugeot’ sularahaprognoos on sünge.
Poliitikud ja ametiühingud Prantsusmaal (ja Saksamaal, kus paiknevad Opeli ja Fordi tehased) peavad hülgama eelduse, et iga koondatud töökoht kaob igaveseks. Vastupidi: kui Renault’l ja Peugeot’l lubatakse tõmmata koomale oma kulukaid ja piiratud perspektiiviga Euroopa tehaseid ning kasutada säästetud raha laienemiseks mujal maailmas, siis tekiks kodumaale rohkem uurimist-arendust, disaini ja muud kasumlikku tööd.
See omakorda vähendaks riski, et riigilt nõutakse konkurentsivõimetute tehaste toetamist. USA, kus efektiivsed tehased taas töölisi juurde värbavad, peaks olema karmi armastuse parim reklaam.
Autokriis süveneb, Euroopa Liidu poolt kostab aga kahtlast vaikust.
Autotööstuse liigvõimsus on Euroopa asi, mis vajab koordineeritud üleeuroopalist lahendust. Kaubanduse vallas on ELil õnnestunud rahvuslikud rivaalitsemised ära võita ja ühist tulu taotleda. Nüüd tuleks Brüsselil ka autotööstuse huvides rooliratas pihku haarata.
Kuid ka autotootjad peavad kuulutama jõulisemat ja positiivsemat sõnumit. Ning selgitama hirmunud ja segaduses avalikkusele, et väiksemast kuid tugevamast autosektorist on kasu kõigile.
Copyright The Financial Times Limited 2012