Jürgen Ligi: vajalike otsuste läbisurumiseks tuleb avalikust arvamusest üle olla
12. juuli 2012, 08:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahandusminister Jürgen Ligi ütles eile, et kuigi võlakriisis riikide abistamine on ebapopulaarne, peame käituma vastutustundlikult ja hädas riike toetama, debateerimine Euroopa abiprogrammide üle pole aga ei riigikogule ega avalikkusele jõukohane ülesanne.
Soome rahandusminister Jutta Urpilainen ütles, et Soome ei jäta kaalumata euroalast lahkumist, kas midagi sellist on kaalunud ka Eesti?
Meie oleme esimene eurotsooni riik. Eurotsooni asutas Eesti, kui ta sidus oma valuuta Saksa margaga. Kuhu meil minna on? Mõni teine võib öelda, et ta ei saa enam hakkama, ja siis hakatakse arutama, mis nende võlgadega teha, kuidas siis ikka oma valuuta stabiliseerida, mis on kulud üleminekul… See on teiste probleem. Meie jaoks seda probleemi sellisel kujul ei eksisteeri.
Plaani B ei ole olemas?
No milleks? Kui olla veendunud, et tehtud valikud on õiged, siis pole mõtet spekuleerida, et äkki on mõni teine asi toredam.
Jättes kõrvale paberile pandud sihid ja vaadates, mida Euroopa riigid on probleemide lahendamiseks seni teinud, kas te usute, et probleemid on lahenemas?
No mis probleemid. Kliima soojenemise probleem on täiesti lahendamata. Aga lühemas plaanis tegeletakse sellega, et Euroopa sotsiaalsüsteemid muutuksid jätkusuutlikuks. Et Euroopa konkurentsivõime paraneks. Igal juhul tuleb nende asjadega tegeleda.
Igasugused sellised jutud, et kärpimisest ei piisa – need on mõttetud. Kui raha ei ole, siis mida on valida? Kui on üle jõu elatud, liiga palju enda rahvale lubatud, siis selle kõigega tuleb tegeleda niikuinii.
Et Eesti paneb endiselt kõik kaardid sellele, et Euroopa ennast parandab?
Kõik kaardid? Ei, Eesti paneb kõik kaardid kultuurikaitsele. No ma ei tea, keele säilitamisele. Igasugu asjadele. Meil on nii palju dimensioone, kus me toimetame. Aga seda, et me kogu aeg seaksime kahtluse alla olemasolevat… Me kujundame Euroopa poliitikat, me töötame seda välja. Me veedame päevi ja öid selle nimel partneritega vaieldes. See on meie panus. Kõiki kaarte me sellele ei pane, paneme sinna näiteks poti üheksa.
Kuidas kommenteerite seda, et Soome nõuab Hispaania abipaketile tagatisi?
No mis sa teed, noh. See oli Soome valimiste suur teema. Kui Soomes tekitati endale kohustus – ma ei tea, kas see oli parlamendi otsus või seadus – siis nüüd tuleb seda täita. Ütlevad jah, et EFSFi puhul on neil tagatisi vaja, ESMi puhul ei ole.
Aga üldiselt on läinud surve üksjagu nihkesse: mõnel riigil on ESMiga, mis pidi olema paindlikum, veel keerulisem kui EFSFiga. Me oleme oma riigis ka seda klaarinud – ega IMFi ei saa juhtida Eesti parlamendi suures saalis. Aga nüüd, ESMi puhul, ma küll ei usu, et oleks võimalik anda juhtiv roll seadusandjale asjades, mis on selgelt väljaspool nende pädevust ja selgelt üle jõu käiv ka sisuliselt.
Kas teil on praegu piisav rahva toetus kõigi nende sammude astumiseks?
Populaarsuspunkt ei ole meie rahvusvahelise koostöö eesmärk. Pean silmas selliseid riiklikke huve, mis ei ole tõlgitavad üksikisiku tasemele. Põhiseadus paneb meile ka keelu teatud asjades küsida nõusolekut referendumi kaudu: need on maksuasjad, rahvusvahelised lepingud. Seal on antud valitsusele suur vastutus. See on kindlasti enesehävituslik vastutus.
Mitte kellelegi ei meeldi aidata riike, kes on käitunud vastutustundetult. Me üritame kuidagi muude otsustega leevendada seda ebameeldivust. Me oleme saanud selle lühikese aja, et teha vastutustundlikke otsuseid ja mitte oma isiklikku populaarsust esiplaanile tõsta.
Eesti on panustanud reeglitest kinnipidamisele. Vaadates, et teised sellesse samamoodi ei panusta, kas võiks olla aeg oma strateegiat muuta?
Järjest rohkem panustavad. Riigid on liistul, jälgivad üksteist. Naabrivalve tugevneb. Ei saa öelda, et Euroopas on vastutustundetusele praegu palju ruumi. Pigem on probleem selles, et ei suudeta üle olla avalikust arvamusest. See on see probleem. Avalik arvamus ei toeta ei kärpeid ega abistamist.
Ma defineerin seda pornona, kui nõutakse, et iga viimane kui inimene saaks kõigest aru ja iga viimase kui inimese saaks läbi küsitleda.
Kui suurt toetust saab Eesti endale lubada, kus on piir?
Ei ole sellist… ei, nii ei maksa öelda. Keegi ei ürita Euroopat üle jõu välja aidata. Aidata ei saa see, kes ise toime ei tule.
Samas tuleb abivajajaid järjest juurde. Itaalia peaminister Mario Monti ütles üleeile, et ei ole välistatud, et abi vajab ka Itaalia.
Monti ajab seda teisestelt turgudelt võlakirjade ostmise plaani, mille suhtes oleme väga skeptilised. Aga seda, mida ta silmas peab, ei ole tal ju ka formaalselt ette näidata.
Põhimõtteliselt on abi piiritletud tulemüüride kõrgusega ehk siis suurusjärguga 800 miljardit: ESM, EFSF, Kreeka programm. Kreeka programmis me ei osale, EFSFis juba osaleme, ESM… Sealt tuleb arvutada meie osalus. Aga üldine hoiak on meil endine: ESMi 500 miljardist mahtu me ei soovi suurendada.