Kui suured sõnad homsest euroala päästmisest sul üle mõistuse käivad, siis ära heida meelt. Sest debatt on olemuselt väga lihtne – kas lepitakse kokku kiirmeetmed või piirdutakse pikemate plaanidega?
Võti mõistmaks eelseisvat ELi tippkohtumist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte et üksikasjad tähtsad poleks. Kaalul pole midagi vähemat kui see, kas euroalast saab midagi föderaalriigi sarnast, milles Brüssel võtab üle mitmed rahandusministeeriumite ja pangandusjärelevalvete ülesanded.
Sellised sammud pangandus- ja eelarveliidu suunas võtavad aga aega. Ja just seda on euroalal praegu kõige vähem. Ning just «ajatandril» peetakse maha homne tipplahing.
Otsekui arusaadavuse huvides on kiir- ja pikaajaliste meetmete pooldajad koondunud üsna selgepiirilistesse leeridesse.
Üha hirmuäratavam Prantsuse-Itaalia liit, mida toetavad Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Euroopa Komisjon, nõuab jõuliselt kiirmeetmeid vaigistamaks turupaanikat.
Itaalia peaminister Mario Monti tegi ettepaneku kasutada euroala 500 miljardi eurost päästefondi (ESM) ostmaks üles turgude poolt sissepiiratud «vooruslike» riikide võlakirju, et langetada viimaste laenukulusid. Plaaniga on päri Prantsuse ametivend François Hollande.
Hollande tahaks samast päästefondist kiiremas korras Hispaania hädalistesse pankadesse raha süstida. Mõte meeldib IMFile.
Euroopa Komisjoni majandusboss Olli Rehn soovitab ühiselt tagatud eurovõlakirju, mille poolt on innukalt ka Hollande ja Monti.
Juba ligi kaks aastat juhib kiirustajate vastasleeri Berliin. Saksa kantsleri Angela Merkeli jaoks on jäledus visata vaevatud pankadele ja virelevatele võlaturgudele veelgi rohkem raha või panna ühte patta 17 erineva ekstravagantsus-tasemega riigi võlad – eriti kui puudub kontroll selle üle, mida selle rahaga tehakse.
Selles suhtes on Euroopa Ülemkogu presidendi Herman Van Rompuy eilne kauaoodatud euroala tuleviku raport üsna saksapärane dokument.
Kuigi seal on kirjas sammud riigivõlgade ühendamise ja pankade päästmise skeemide suunas, ei tule kumbki kiiresti. Esmalt peavad saama paika uued struktuurid: ELi pankade ainuülevaataja; ning veelgi kõvem kontroll riikide eelarvete üle.
Kiireid liigutusi eeldavad ettepanekud, mis sisaldusid antud raporti kavandites, on lõppversioonist kustutatud.
Intellektuaalselt on arusaadav, et kulutuste vankri ette seataks struktuuride hobune. Sest pandi ju ühisraha püsti ilma selliste struktuurideta – ja vaadake, kus me nüüd omadega oleme.
Aga paanika puhul tuleb teatavasti paanitseda. Paljud väidavad, et kui kiirmeetmeid ei rakendata, siis pole varsti enam eurot – ega ka vajadust kõigi nende tarkade struktuuride järele.
Kõige ilmsem on see Itaalias, mis on väidetavalt kriisi võtmeriik: liiga suur, et välja upitada; riik, mille krahh tähendaks tõenäoliselt euro otsa.
Monti seati mullu ametisse auliste pasunahelide ja Merkeli heakskiidu saatel. Kuid kogu ta kõva töö tulemuseks on vaid Itaalia laenukulude hüppelised kerkimised ning tagaseljajutud nii Berliinis kui Brüsselis sealsete tööturureformide venimisest.
Kuigi Itaalias ei ole Hispaania stiilis hapraid panku, Kreeka moodi mandunud majandust ega Iirimaa haigutavat eelarvepuudujääki, ei tohi siiski unustada, kuivõrd lähedale kuristiku servale ettearvamatu Silvio Berlusconi selle riigi mullu tüüris. Ilmselt pole suur liialdus öelda, et Montil on umbes kuu aega, et vältida sama stsenaariumi kordumist.
Sest kui need neli nädalat ümber saavad, suigub Itaalia – nagu ka suurem osa kontinendist – kuuks ajaks suveunne. Kui liidrid septembris töölaudade taha naasevad, algab Itaalias aga uus kampaaniahooaeg. Nimelt hakkab lähenema november, mil lõpeb Monti aastane mandaat.
Kui Montil tippkohtumiselt koju tulles midagi ette näidata pole, võib reformide läbisurumine parlamendist osutuda võimatuks. Pole siis ime, et üldiselt malbe majandusmees eile kärkima kukkus. «Sellest [tippkohtumisest] ei tule koosolekut, kus me kiidame ametlikult heaks varem valmispandud dokumete,» kuulutas ta Itaalia parlamendis, terava torkena Van Rompuy pingutuste pihta.
Nii et ärgu lugeja pisiasjade pärast higistagu. Peamine on panna tähele, kas Monti reedel naeratab – või mitte.
Copyright The Financial Times Limited 2012