Eurokriis kestab juba kaks ja pool aastat, lõppu pole näha. Jõukas ja euroopameelne Saksamaa hakkab rahaliidus vaikselt kahtlema.
Üha rohkem sakslasi tahab marka tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Üha raskem on kõigest sellest aru saada,» ütleb 55-aastane Andrea Börner, kes istub abikaasa kõrval rongis ja on teel Karlsruhest Berliini nädalavahetust mööda saatma.
Läikiv ja noobel Baselist startinud ekspress on täpselt graafikus, tuisates läbi linnade ja päikesepaistes mõnuleva maastiku. Restorani laudlinad on viksilt tärgeldatud nagu alati.
Samas on selgelt tunda, et riigi ammused euroopalikud väärtused kõlavad kriisi edenedes üha õõnsamalt.
«Kas euro teeb meile head või halba?» küsib proua Börner . «Hea küsimus...» Omal ajal oli ta skeptiline, kuid viimasel ajal on talle hakanud tunduma, et see oleks häbiasi, kui euro nii ruttu pärast kasutuselevõttu koost laguneks. Teisest küljest tundub talle üha ebatõenäolisem, et ühisraha meie kontinenti ühendada võiks – nagu loodeti.
«Meie vaimulaadid on liiga erinevad.»
46-aastane Ida-Saksamaal sündinud turvatöötaja Jens Hossfeld on teel Šveitsist koju Eisenachi. Lapsi külastama. Tema kahtleb euro kasulikkuses Saksamaale palju sügavamalt.
«Miks valada miljardeid kunstlikku eurotsooni ja jätta omad lapsed ilma?» küsib ta. Olles Šveitsi tööle siirdunud, pidi ta pidama maha kõva lahingu, et oma tütrele lapsetoetus tagada. Hossfeld leiab, et on aeg «lõpetada need mängud, mida Kreeka meiega mängib».
Arvamusküsitlused näitavad, et sakslaste kahtlused euro suhtes süvenevad üha – kuigi riik on rahaliidu eelarvest palju suuremat tulu saanud, kui sinna sisse on maksnud.
Juunikuine riigitelevisiooni ARD küsitlus näitas, et Saksa marka tahavad tagasi 55 protsenti kodanikest – 9 protsenti enam kui maikuus.
56 protsenti sakslastest on mures oma säästude pärast.
Pidades Kreekat «põhjatuks auguks», pooldab Hossfeld siiski Portugali abistamist. «Nad vähemalt üritavad oma pundart lahti harutada.» Ja ta on otsustavalt selle vastu, et Saksamaa euroalast lahkuks. «Me riskiksime kogu Euroopa Liidu otsaga. Seda ma küll ei tahaks.»
30-aastane kirjanik Doris Wirth Berliinist pooldab solidaarsust. «Kui me nüüd alla anname, siis on selge, et Euroopa projekt oli nõrk ja pinnapealne,» ütleb ta. «See ei tohiks olla vaid mingisugune tugevate klubi.»
Kantsler Angela Merkeil on oma kriisijuhtimisega kodumaal siiani suure au sees, kuigi teda piiri taga palju pitsitatakse. 5. juunil ajalehes Stern avaldatud Forsa ülevaade näitas, et 62 protsendi sakslaste arvates peaks kantsler jätkuvalt Kreeka-sarnastelt riikidelt kasinust nõudma – kuigi prantslaste uus president François Hollande järjekindlalt kasvumeetmeid propageerib.
Küsimuse peale, kuidas kriisi lahendama peaks, tunnistavad paljud reisijad, et probleem tundub keerukas ja käib üle mõistuse.
42-aastane töönõustaja Uwe Horn usub, et juba teada-tuntud kaup «kriisilaen reformide vastu» toimib päris hästi – välja arvatud Kreekas. Ta kujutaks isegi ette, et Saksamaa võiks isegi rohkem kriisilaenu anda, kui raha läheks «selgelt formuleeritud pikaajalistesse projektidesse».
Horn hoiatab, et summad peavad «jääma realistlikuks». Ning ta pooldab pigem praegust olukorda kui «suurt hüpet» eelarvelise suveräänsuse ühte patta panemise poole, millest Merkel viimastel nädalatel kõneleb.
«Nii kaugele ei tohiks minna,» ütleb ta. «On ikka tähtis, et iga riik ise oma asju otsustaks.» Sama meelt on ka teised reisijad.
Börneri hinnangul ei ole Euroopa «vaimselt valmis» suveräänsust jagama. «Kõik peaksid saama ise enda eest otsustada,» ütleb ta hetkel, kui rong tunnelisse sööstab.
«Ma muretsen ka selle pärast, et me määrime teistele liiga tugevasti oma arvamusi pähe. Populaarsemaks see meid ei tee.»
Copyright The Financial Times Limited 2012