OECD: Eesti tõusud ja mõõnad on liiga järsud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni missiooni juht leiab, et Eesti pole tööturu osas sobivaimat lahendust veel leidnud.
Sel nädalal külastab Eestit Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) missioon, visiidi tulemusena pannakse aasta lõpuks kokku põhjalik raport Eesti majanduse olukorrast.
Külastuse käigus annab missiooni juht Andreas Wörgötter aga valitsuse esindajatele ülevaate Saksamaa tööturu reformidest, samuti teiste riikide parimatest sammudest.
Millistele punktidele te Eesti soovitustes keskendute?
Praegu valmistame aruannet ette, seega ei saa ma kindlatest soovitustest rääkida. Eesti majandus kasvab väga kiiresti ja kukub väga kiiresti. Arutame esialgu, mida peaks valitsus tegema, et majandus oleks välistele vapustustele vastupidavam, ja kuidas saaks kaitsta neid, kes kriisi ja kasvu tsüklites kõige rohkem kaotavad.
Tööturg on üks valdkond, kus Eesti ei ole veel leidnud optimaalset lahendust ja siin tasub kindlasti vaadata Saksamaa poole. Saksamaal viidi reformid läbi 2000. aastate alguses ja nende tulemusena on toodud tööturule miljon inimest, kes varem said abiraha.
Väga oluline on silmas pidada, et noorte tööpuudus ei oleks Eestis nii kõrge, nagu see praegu on. Ka siin on Saksamaal kõige madalamad numbrid Euroopa Liidus. Saksamaal on kaheosaline haridussüsteem, mis tähendab, et kutsekoolis õppivad noored käivad samal ajal ka tööl. Neil ei ole mitte lühiajalised, vaid tähtajatud töölepingud. See tähendab, et tööandjal on väga tugev side kutsehariduse omandajatega.
Kutseharidussüsteem aitas noored tööturule, aga kuidas kasvatati teiste vanuserühmade hõivet?
Koos tööturureformidega tõsteti ka pensioniiga ja vähendati võimalust varem pensionile minna. Teiseks korrigeeriti abisummasid, et töötud ikkagi tööd otsiksid ja pakkumised vastu võtaksid. Tööjõunõudluse suurendamiseks tehti kompromiss: et inimestele töökoht säiliks, olid ametiühingud varasemast rohkem nõus palkade osas järeleandmisi tegema.
Endiselt on töölepingu lõpetamine üsna keeruline, paindlikkus tuleb sellest, et töötunde on võimalik vähendada. Näiteks kui kriisi ajal vähendati inimese tööaega 35 tunnilt 15 tunnile, maksis valitsus osa palgast töötuskindlustusmaksete arvelt.
Ometi olid inimesed alahõivatud, kas see ei ole probleem?
Kõige olulisem on säilitada konkurentsivõime eksporditurgudel. Seepärast on väga tähtis, et ametiühingute ja tööandjate vahel oleks vastastikune mõistmine. Saksamaa on kõrgete palkade ja kõrge elustandardiga. Selline majandus saab aga tööhõivet tagada ainult siis, kui tööjõud on produktiivne.
Selleks on vaja, et ettevõtted oleksid innovaatilised, ja kindlasti peavad ka töötajad oma panuse andma. Et nad seda teeksid, on vaja pikaajalisi töösuhteid. Kui inimene eeldab, et ta võidakse päevapealt lahti lasta, siis ei saa ka oodata, et ta ettevõtte edu nimel pingutaks.
Kuna Eestis on palgad kasinad, on teinekord ka lihtsamatele töödele raske inimesi leida. Kuidas leida palgaküsimustes tasakaal?
See on väga keeruline probleem, mida lahendatakse igas riigis erinevalt. Näiteks Austrias, kus töötus on väga väike, on palgaläbirääkimised kollektiivsed. Ametiühingud ja tööandjad räägivad palgad läbi ja need laienevad kõigile, kes sektoris töötavad. See toimib aga ainult siis, kui tööandjad ja ametiühingud jõuavad ühisele arusaamisele võimaluste ja piirangute osas, mis nende käsutuses on.
Teisalt näiteks USA tööturul on kõik palgaläbirääkimised individuaalsed ja et teada saada, mis on ametiühing, tuleb sõnaraamatust järele vaadata. Pika aega pakkus selline lahendus pea täielikku tööhõivet, praegu see enam nii ei ole.
Kas see tähendab, et ametiühingud võivad majanduse arengule kaasa aidata? Levinud seisukoht on ju, et ametiühingud on kasvul risti-põiki jalus.
Kõik on suhteline. Ametiühingute eesmärk on oma liikmeid kaitsta, nii et nad majandust ei hävitaks. Kui nad seda teevad, siis ei kaitse nad ka oma liikmeid. Ametiühingud saavad aga tagada, et tööandjad panustaksid oma inimkapitali, et nad tagaksid ettevõttes loova õhkkonna, investeeriksid ja oleksid aktiivsed uute turgude leidmisel.
Milline on OECD seisukoht immigratsiooni osas? Kuna tööjõud vananeb, siis soovitab Maailmapank Euroopas näiteks võõrtööjõule mõelda.
Immigratsioonil on palju aspekte, millest kõik ei ole majanduslikud. Üha enam on selge: kui on migrante, siis on oluline, et nad oleksid integreeritud, et nende lastel oleks ligipääs haridusele, et kõik räägiksid kohalikku keelt. Euroopas 1950.–1960. aastatel populaarne olnud külalistööjõu idee on moest minemas, sest immigratsioon toob palju sotsiaalseid probleeme.
Euroopa Liidu seisukoht on, et kui inimesed tahavad liikuda, peaks see olema võimalik. On oluline, et sinu haridus oleks igal pool aktsepteeritav, ja päritolu ei tohiks olla põhjus, miks inimene kusagil tööd ei leia.