Ardo Hansson: soovin, et mu lapsed kasvaksid Eestis

Maailmaränduri lõpp-peatus: Ardo Hansson ei usu, et ta seitsme aasta möödudes, pärast ametiaja lõppu Eesti Panga presidendina, veel maailma ulgumeredele suunduks. Foto: Andres Haabu

Tahate ilusasti hakkama saada? Kui jah, siis mõelge alati varude loomisele ja hoiduge hea elu ihaluses liigselt laenamast, soovitab Eesti Panga värske president. Ja muide, natuke mungaelu nooruses tuleb samuti kasuks.

Pooleteise kümnendiga võiks ju paljugi muutuda. Mäletan, kuidas kohtusin Ardo Hanssoniga viimati 1990. aastate keskel soojal sügisõhtul Wash­ingtonis ühe kesklinna pubi väliterrassil. Tegin temaga väikse intervjuu.

Tollal kõlas vaat et iga tema sõna, olgugi teinekord üldises majanduskasvu eufoorias liiga kainestav, Eestis nagu kuld. Isegi need, kellele Hanssoni optimismi jahutavad avaldused ei meeldinud, kuulasid teda lugupidavalt. Suursaadik Jüri Luik kuulutas juba toona Hanssoni Eesti majandus­edu üheks autoriks.

Ühtäkki, pärast 1990ndate lõpu börsikrahhi, mille eest oli Hansson hoiatanud, kadus ta Eesti majanduspildilt.

Pärast 14 aastat Maailmapangas – neist neli viimast möödusid Hiina esinduses – asus Hansson (53) kaks päeva tagasi Eesti Panga presidendi kohale.

Neli päeva enne seda andis ta Arterile pika intervjuu – ja veendusin, et peaaegu midagi pole muutunud. Endiselt nooruslik, sale ja sihvakas (195 cm), jätkuvalt räägib keerulisest majandusest nii, et igaüks sellest aru saab.

Ja mobiiltelefon, mida Hansson ei kasutanud isegi veel siis, kui see oli juba iga koolijütsi taskus, on tal armas vanamoodne Nokia. See on vägev kõrvakiil igaühele, kes arvab, et edu sõltub ennekõike tehnoloogiast. Ei, see sõltub sellest, mis on talletatud kahe kõrva vahele, tõestab Hanssoni elukäik.

Mis veel peale Eesti Panga presidendi koha avanemise teid Eestisse tagasi tõmbas?

Teatav patriotism. See kõlab natuke paatoslikuna, aga mida kauem oled ära olnud, seda rohkem tahad midagi ära teha. Samuti perekondlikud põhjused: tahtsin, et mu väiksed lapsed kasvaksid üles eestlastena. Nad on nelja-aastased, nii et paras aeg oli Eestisse tulla ja siin kooliks ette valmistuda. Nii et perekondlikud, erialased ja isamaalised põhjused põimusid.

Jõudsite Eestisse juba poolteist kuud tagasi. Millega seni tegelesite?

Sisseelamisega, kuigi seda on olnud natuke liiga palju. Mõnikord tuletas abikaasa mulle meelde, et pidin ju ainult vahetevahel pangas käima. Aga tegelikult oli seda käimist väga tihedalt. Olen tutvunud pangas inimeste ja olukorraga, lugenud materjale, lülitanud end Hiina mõtetelt ümber Euroopa ja Eesti mõtetele. Samuti tuli ajada praktilisi asju, nagu laste lasteaeda saamine ja elamise otsimine. Ja natuke sain ka puhata.

Kadusite Eesti orbiidilt 1990. aastate lõpus. Millega vahepealse aja Maailmapangas tegelesite?

Esiteks oli analüütiline töö: aitasin koostada ja koostasin ise ülevaateid, andsin nõu eri riikidele. Teiseks tegelesin projektipõhise tööga. Nagu praegu antakse Kreekale eelarvelaene, et teda rasketes olukordades aidata, juhtisin samalaadseid eelarvelaenu projekte Leedus ja endises Jugoslaavias.

Lepiti kokku riigi majandusprogramm, ja kui riik seda täitis, siis sai raha. Kolmandaks, juhtisin teisi inimesi, kes viisid projekte ellu või koostasid raporteid.

Mis Maailmapanga töö teile paeluvaks muutis, et seda nii pikalt tegite?

Sain olla olulistes riikides olulistel aegadel. Näiteks kui [Jugoslaavia president] Slobodan Milošević kukutati, pandi mind Jugoslaaviat kureerima. Ja Hiina on maailmas oluline riik, kus lootsin, et kui saan kas või väikest head nõu anda või ideid välja pakkuda, siis see kuidagi mõjutab riigi ja kogu maailma käekäiku loodetavasti paremuse suunas.

Olete konsulteerinud isegi Mongooliat. Mida te seal tegite?

Keegi, keda olin kunagi varem kohanud, tegeles seal mingi valitsuse nõustamise programmiga, ja kui Mongoolias tuli 1995. aastal uus valitsus, siis mind kutsuti ka, et valitsus teeb paar päeva väljasõiduistungi, hakkame uut majandusprogrammi arutama – tule ja paku oma nõu! See oli neli-viis päeva. Hiljem kutsuti tagasi ka, kui Mongoolias hakkas panganduskriis tekkima. Nii et kahel korral viibisin seal kokku kolm nädalat.

Kas Eesti on teie maailmarännakutes nüüd lõpp-peatus?

Kujutan ette, et on küll. Kui mu ametiaeg lõpeb, olen 60-aastane. Edasine on seotud laste ja nende koolitamisega: ma ei taha sellist elu, et lapsed on paar aastat Eestis ja siis Ameerikas ja siis kusagil Indias. Ühest küljest see võib-olla avab silmi, ja on palju lapsi, kes niimoodi elavad. Aga ma ise ei tahaks sellist elu, et kui tekivad sõbrad, siis rebid lapsed nende keskkonnast välja, et alustada uuesti.

Paljud ilmselt ei tea, et olete sündinud Ameerikas Chicagos.

Jah, mu vanemad läksid sõjapõgenikena Eestist ära.

Kas teil oli väga eestikeelne ja -meelne perekond, et teil on nii hea emakeel?

Õppisin eesti keele kõige enne ära. Inglise keelt ma kodus ei õppinudki. Seda õppisin siis, kui läksin kuueaastaselt kooli või kui teiste lastega mängisin – ma täpselt ei mäleta. Loomulikult, kui vanemad räägivad inglise keelt aktsendiga, pole neil mõtet seda sulle õpetada.

Meil oli Chicagos ka täienduskool, kus sai iga teine laupäev natuke formaalsemat eesti keele ja ajaloo õpetust. Aga põhiline tuli ikka kodust. Meil oli väga eestimeelne pere.

Siis läksite elama Kanadasse Vancouverisse. Mispärast?

Jah, olin siis 14-aastane, kui vanemad otsisid uut väljakutset. Mu isa oli 1950. aastatel sealsamas piirkonnas õppinud, ta tegi seal magistrikraadi, ja talle meeldis seal väga. Mu isa oli insener ja ema arst. Nad ostsid väikse kasvuhoone, hakkasid lilli ja tomateid kasvatama.

Ja jätsid kogu eelmise töö sinnapaika?

Jah. Nad olid siis 50-aastased ja mõtlesid, et teeks hoopis midagi muud. Nad olid eelmist tööd teinud 16 aastat, ja kui istud iga päev Chicago liiklusummikutes ning sul ei ole kusagile loodusesse minna, siis ... uues elukohas jalutasid nad 30 sekundit, olidki tööl ja said näpud mullaseks.

Elasid nad sellest ära?

Palju raha nad sellega ei teeninud. Palgad läksid kindlasti väga palju alla, aga nad valisid uue töö muudel põhjustel. Nad elasid mõlemad päris pikalt. Raha oli küll vähem, aga vähem oli ka igapäevast stressi. Ilusas looduses elamine tuli kindlasti kasuks.

Kuidas teile meeldis keskkonnavahetus suurlinnast põllu peale?

14-aastasena see mulle alguses ei meeldinud, sest mul olid oma sõbrad ja keegi ei taha selles eas sellist muutust läbi elada. Aga aasta-paariga harjusin ära ja lõpuks see mulle väga meeldis. Sealne piirkond, kogu Kanada läänerannik oma elustiiliga on mulle tänapäevani kõige südamelähedasem.

Mismoodi õnnestus teil Harvardi ülikooli pääseda?

Olin Vancouveris Briti Columbia ülikoolis diplomi kätte saanud ja mõtlesin, et ei lähe kohe edasi õppima. Üks professor pakkus mulle sealsamas ülikoolis uurimisassistendi tööd. Olin seal kaks aastat, ehitasime majandusmudeleid ja tegime uuringuid.

Teadsin alati, et tahan edasi õppida, aga ma ei olnud väga ambitsioonikas. Mõtlesin, et teeks magistrikraadi mõnes Kanada ülikoolis, aga mu mentorid ütlesid, et ürita ikka rohkem, sa saad hakkama küll, ja siis mõtlesin, et proovin. Kui teised ei oleks mind tagant sundinud, siis võib-olla poleks ma Harvardi saanud.

Sinna pole kerge pääseda. Miks teid vastu võeti?

Lõpetasin Briti Columbia ülikooli kõige paremate tulemustega. Sul peavad head hinded olema, aga keegi peab sind ka iseloomustama ja soovitama. Ju siis mu soovitajad midagi kirjutasid, mis teistele meeldis. Mul oli teisi võimalusi ka, aga kui kõigi ülikoolide vahel valida, siis Harvardis oli kõige tugevam majandusteaduskond maailmas.

Millised olid teised võimalused?
MIT [Massachusettsi tehnoloogiainstituut], Chicago ja Princetoni ja Stanfordi ülikool.
Need on kõik maailma tippülikoolid! Ju pidite eriline taibu olema, et igale poole sisse pääsesite.
See oli mingil määral šokk, et nii hästi läks.

Mõned neist ülikoolidest on väiksemates linnades. Mulle meeldis väga Boston, et saan neli-viis aastat jälle suurlinnas elada.

Harvard oli mulle unistuste ülikool. Mu doktoriväitekirja nõustaja Jeffrey Sachs oli tollal alles noor õppejõud, 30-aastane, aga juba tõusev täht, ja see oli ka motiveeriv, et minna tema juurde õppima.

Kui kõva õppimine Harvardis käis?

Hulluks pidi õppima küll. Elukvaliteet ei olnud suurem asi, lihtsalt tuupisid ja tuupisid, lugesid ja lugesid kaks aastat, tegid eksameid, siis said magistrikraadi kätte, ja seejärel oli vaja veel kaks ja pool aastat ühele teemale keskenduda ja paarsada lehekülge tarka juttu kokku kirjutada. See oli natuke nagu mungaelu ja lõpuks ikka tüütas ära. Lõbus ei olnud. Teised, kes sinna õppima tulevad, on ka kõik tasemel, ja igaüks pingutab.

Esimest korda käisite Eestis 1982. aastal. Mis mälestus jäi?

See oli paras šokk. Sattusin Helsingisse, sain siia Soome turismipaketiga. Mul olid sugulased vastas, nad näitasid nii palju kui said, ja näitasid võib-olla rohkem ka, kui oleks pidanud näitama. Sain natuke ringi sõita ja käia kohtades, kus ei tohtinud käia, näiteks piiritsoonis.

Järgmisel korral, 1985. aastal, käisin ka Kihnu saarel, mis oli range piiritsoon. Ma natuke kartsin: nägin piirivalvureid, ja siis mina seal, mingi ameeriklane, et äkki luurab... See oli sügav Brežnevi aeg.

Mäletan viiekorruselisi paneelelamuid, kus seina peal oli Brežnevi pilt. Ühest küljest tegi see kurvaks, aga teisest küljest sain aru, et siin on maa, kus inimesed toimetavad ja ajavad asju eesti keeles. See avas silmi ja tugevdas sidet Eestiga.

Kuidas te 1990. aastate alguses Eesti valitsuse liikmetega tuttavaks saite?

Olin siis õppejõud Briti Columbia ülikoolis, kui Ida-Euroopas hakkasid asjad liikuma, ja mõtlesin, et võiks midagi muud teha. Jeffrey Sachs sai Soome valitsuse raha kaheaastaseks projektiks Helsingi instituudis, mis pidi uurima ja nõustama üleminekut Ida-Euroopas.

Sachs otsis kedagi, kes aitaks projekti ellu viia. Kuna mul oli huvi, et saaks Helsingis elada ja sel teemal töötada, leppisin kokku, et tulen tema alluvusse tööle. Kolisin juulis 1990 Helsingisse ja hakkasin eraviisiliselt tiiburlaevadega Eestis käima.

Tööandja ka soosis seda, sest oli vaja aru saada, mis üleminekumajandustes toimub. Otsisin Eestis üles igasuguseid inimesi, ja mõned otsisid mind üles.

Märtsis 1992 ütles Tiit Vähi, et tule minu rahareformi nõunikuks.
Kui palju kahtlesite, et äkki annate Eesti valitsusliikmetele halba nõu ja keerate kõik untsu?

Kui oli vaja pisiküsimustes või üldistel teemadel nõu anda, siis ma ei kahelnud. Pigem oli see probleem, et paljudel, kui nad olid mu nõu kuulnud, oli alguses raske seda vastu võtta. Nad ütlesid, et see, mis ma räägin, kehtib välismaal, aga siin on asjad teisiti.

Pidid olema veendunud – ja ma olin –, et turumajanduse põhimõtted on üsna universaalsed ja et füüsikareeglid ei ole siin teistsugused. Natuke pidi ikka enesekindlust olema!

Kui läks rahareformi tegemiseks, siis oli küll kartus, et olen midagi väga kardinaalset läbi viimas, mis on ülioluline igale inimesele, ja kui seal midagi viltu läheb, on see väga suurte tagajärgedega.

Tagantjärele vaadates poleks rahareformiga vist paremini saanud minna?

Jah, arvan küll. Alati võib vaielda, kas teatud parameetreid oleks võinud teisiti seada, aga usun, et see läheb kindlasti ajalukku ühe edukama reformina.

Ujusite palju vastuvoolu. 1992. aasta algul, kui kauplused olid tühjad, ütlesite, et kevadeks on kauplused kaupa täis, ja 1997. aastal, enne börsikrahhi, hoiatasite, et buumi peab ohjeldama ja tuleb rohkem säästa. Milline sõnum teil nüüd oleks?

Nonde varasemate juhtumite puhul aitas mind palju majandusajaloo tundmine. Olin uurinud Saksa rahareformi 1948. aastal, ja seal oli selgesti näha, et kui tehti teatavad sammud, siis järgmisel päeval olidki kauplused kaupa täis.

Me ei saa ajalugu liiga mehaaniliselt ära kasutada, aga midagi on sealt õppida, et mis asjad on end tõestanud. Sellised ajad nagu 1990. aastate buumiperiood, on samuti varem olnud, ja need ei ole jätkusuutlikud.

Nüüd on sõnum kindlasti see, et konservatiivsus on meid alati hästi teeninud. Ma ei usu, et tekib uue buumi oht, sest oleme saanud mitu õppetundi, et kui järgida konservatiivseid põhimõtteid, läheb elu hästi edasi. Peab säilitama konservatiivsuse nii riigirahanduses kui ka eraettevõtluses, mitte hakkama liigse laenatud rahaga elama.

George Soros ütles äsja, et eurol on jäänud kolm kuud armuaega, ja Harvardi professor Niall Ferguson on väitnud, et Kreeka lahkub peagi eurotsoonist. Milline on teie prognoos, millele söandate anda 99-protsendilise garantii?

Euroteemat olen küll jälginud, aga päris täpset tunnetust mul veel ei ole, et saada aru meeleoludest ja milline võiks pilt olla kümne aasta pärast. Aga usun, et eurol on tugev loogika.

Senine euro track record [käekäik] on olnud laias laastus positiivne. Kuna majandused on omavahel kokku kasvamas, on enamikus riikides väga suur huvi euro säilitamise vastu. Ei pruugi olla meeldiv, aga see on loomulik protsess, et süsteemi on vaja tõhustada või reegleid kehtestada. See on pikaajaline protsess. Midagi ei saa ehitada üleöö. Alati on teatud kasvuraskused, aga neid saab ületada, kui on head tahet.

Seega usute, et euro jääb püsima?

Kui otsuseid tehakse mitte ainult olevikule, vaid ka tulevikule mõeldes, ja kui ei otsita kõige lihtsamat väljapääsuvõimalust ning säilitatakse fiskaalreeglite raamistik, siis arvan, et saab hakkama.

Teid on peetud haigete majanduste arstiks. Mida peaks Eestis tegema, et meie majandus paraneks?

Tulevane majanduskasv peab baseeruma ekspordil. Me elasime läbi sisenõudlusel baseeruva majanduskasvu. Need varud on enam-vähem ära kasutatud. Seepärast on kogu Euroopa hea käekäik meile riigisisese tähtsusega, sest siis on meil kusagile eksportida. Me sõltume eelkõige Soome, Rootsi, Saksa, Balti ja Vene turust – et seal majandus õitseks.

Teine asi on otsida uusi majanduskasvu mootoreid. Kui tuled väga moonutatud Nõukogude süsteemist ja hakkad natuke ratsionaalsemalt majandama, on esimesed paar aastat väga-väga rasked, majandus langeb, aga siis hakkas majandus suhteliselt kiiresti kasvama.

Annad inimestele paremaid seadmeid, ostad sisse tarkvara, inimesed liiguvad perspektiivitutest harudest perspektiivikatesse. Aga kui struktuur on paika loksunud, siis kuidas edasi minna, et säilitada majanduskasvu – see on laiem teema kogu Eesti ühiskonnale. Me ei tahaks ju toppama jääda, vaid ikka jõukamate riikide sekka jõuda.

Mida tavainimene peaks tegema, et globaalselt haiges majanduskeskkonnas mitte haigust külge saada?

Kõige tähtsam on vältida suuri tagasilööke ja kriise, nii riigis kui ettevõttes kui ka oma enda elus. See nõuab teatud varude või puhvrite loomist ja teatud konservatiivsust.

Mul on endal ostetud maja hüpoteeklaenuga, nii et ma ei saa öelda, et laenu võtmine on halb. See on läbi ajaloo olnud väga tähtis ja kasulik tegevus – kui seda teha mõõdukalt ja mõelda oma võimaluste peale. Kui su baas on kindlustatud ja pead vastu teatud vastulöökidele, võib igaüks valida, kuidas oma elu elab. Ma olen Vähi tähtkujust – need pidid kokkuhoidlikud ja koonerdajad olema.

Olete või?

Olen alati mõelnud varude loomise peale ja ennast mitte lõhki laenanud, et kohe-kohe head elu tekitada. Võib-olla on see ka kasvatuse vili. Kõik eestlased, kes siit Teise maailmasõja ajal lahkusid ja lõid endale paremad tingimused – ma nägin, kuidas see toimus säästmisega. Kui kõik oleksid hakanud juba 1950. aastatel oma raha ära kulutama, siis ei oleks nii heale järjele jõutud.

Säästlik tulevikku suunatud investeering on minus sügavalt juurdunud. Võib-olla tähtkuju on siin kõige tähtsam. Ma ei usu sellesse, aga see pidi nii olema.

Vanasti olite auto- ja mobiilipõlgur. On siin muutus toimunud?

No natuke ikka. Omal ajal, kui mobiil ei olnud levinud, tundus, et kahtlased ärimehed käivad oma suurte aparaatidega ringi. Mul ei olnud kaua aega mobiiltelefoni, sain selle kümmekond aastat tagasi. Kui töötasin Washingtonis, oli põhiline tegelda inimestega, kes olid samas majas, ja lauatelefon ajas asja ära. Facebooki ja selliseid asju ma ka ei kasuta. Kogu tehnoloogiline areng jõuab minuni üsna hilja.

Kui palju töö kõrvalt muudeks asjadeks aega jääb?

Muu elu keskendub perele ja lastele. Sportimine on soiku jäänud ja seda tahaks, kui saaks, natuke taastada. Aga meil on peres kaksikud poisid ja nemad nõuavad väga palju tegelemist. Ikka tahaks pärast pikka tööpäeva nendega olla, nii et muuks ei ole väga aega.

Mis sporti olete teinud?

Tennist ja mäesuusatamist ja samuti golfi, mida mõned võib-olla spordiks ei pea. Kunagi sõudsin ka, aga see oli ammu.

Kas teie hea kehaline vorm tuleb geenidest või pingest?

Ilmselt geenidest, aga võib-olla ka pingest. Kui lapsed sündisid, kaotasin seitse-kaheksa kilo, sest unustasin, et on vaja süüa. Söömine oli siis kõige väiksema tähtsusega.

Millega te abikaasa tegeleb?

Ta töötas pangas, kui Eestis elasime. Siis kolisime Ameerikasse, kus ta töötas vahepeal Ameerika Hääles ja tegeles lõpuks Maailmapangas elektrooniliste andmebaaside müügi ja turustamisega. Hiinas tegeles ta rohkem laste kasvatamisega ja keeleõppega.

Nüüd otsib ta midagi uut ja huvitavat, mis kindlasti ei ole panganduses – see ei oleks päris õige, kui abikaasa töötab kommertspangas ja ma pean nende järele valvama. Tekiks huvide konflikt.

Teil on Eesti ja Ameerika kodakondsus. Kas panga presidendi kohal tuleb Ameerika kodakondsusest loobuda?

Ma ei tea, ei ole selle kohta küsinud. Seni ei ole loobunud.

Olete selle säilitanud igaks juhuks?

Ei, mitte igaks juhuks, vaid inertsist. Aga kui mõte on Eestisse jääda, siis tegelikult ei ole mingit suurt otsest põhjust... Kui sellest tekib mingi suurem küsimus, võib seda arutada.

Kuna asute Eesti Panga etteotsa vastu suve ja euroga on seis keeruline, siis tuleb vist kogu suve tööd teha?

Arvan, et jah. Võib-olla nädalalõppudel õnnestub Eestis ringi sõita, aga mingeid puhkuseplaane pole. Sisseelamine igasse uude ametisse nõuab aega, ja siin on eriti palju asju õppida. Ma ei usu, et on mõtet praegu väga puhata.

Millal võiks Eestis ja ka maailmas head ajad tagasi tulla?

Arvan, et arenenud riikides ei ole suurt majanduskasvu taastumist niipea oodata, sest võlgu elamist on olnud palju ning see annab tagasilöögi, sest nõudlust ei teki piisavalt. Kõik peavad oma võlakoormuse vähendamisega tegelema.

Samal ajal arvan, et üldstsenaarium maailma majandusele ei ole väga negatiivne. Kui kriisidega ikka lõppude lõpuks hakkama saadakse, siis ei liiguta edasi kiiresti, aga mingit taandarengut ma ka ei oota.

Paar aastat tuleb läbi elada väikese või peaaegu nullkasvuga periood ja siis loota, et finantsmaailm jõuab tasakaalupunktini, kust annab kiiremini kasvada. Lühiajaliselt võib tulla tagasilööke igalt poolt.

Riskiaste on igal pool suur. Kui neljast suurest blokist – Euroopa, Ameerika, Jaapan ja Hiina – oleks kolmes pilvitu ja ainult ühes probleemid, oleks palju lihtsam. Aga igal pool on omad probleemid, nii et olukord on keeruline.

Eestil on väljavaated selles mõttes paremad, et elame päris heas keskkonnas. Paljudel meie lähinaabritel on pigem helge kui raske tulevik, ja meil on asjad palju paremas korras kui neli-viis aastat tagasi: majandus on saneeritud, riigistruktuurides on reformid läbi viidud, ja need asjad, mis paljusid teisi alles ees ootavad, on meil võib-olla väga valuliselt, aga on korda tehtud.

Kui meie riigivõlg on kuus protsenti sisemajanduse kogutoodangust, aga mujal on 90 või 100 protsenti, siis see on ikka väga-väga suur eelis, mille oleme ise tekitanud. Näen, et Eesti majandus kasvab kiiremini kui arenenud riikide keskmine – selles olen päris kindel.

Loomulikult, kuna Eesti majandus on väike, on ta haavatavam, kui tekivad tsüklid. Aga vaadates 10–20 aastat edasi, on meil kindlasti varusid, et jõuda rikkamate riikide hulka. See ei ole utopistlik eesmärk.

CV
Ardo Hillar Hansson (53)

Eesti Panga president 7. juunist

Sündinud 15. juulil 1958
Chicagos, USAs
Haridus
1976 Semiahmoo keskkool White Rockis Briti Columbias Kanadas
1980 bakalaureusekraad, Briti Columbia ülikool Vancouveris Kanadas
1984 magistrikraad Harvardi ülikoolis USAs
1987 doktorikraad Harvardi
ülikoolis
Töö
1987–1990 Briti Columbia ülikooli majandusteaduse professor
1990–1992 ÜRO ülikooli majandusinstituudi uurija Helsingis Soomes
1991–1992 Eesti välisministeeriumi nõunik
1992 Stockholmi majandusülikooli Ida-Euroopa instituudi teadur
1992 Eesti rahareformi komitee liige.
1992–1995 ja 1997 Eesti peaministri majandusnõunik
1993–1998 Eesti Panga nõukogu liige
Ukraina valitsuse majandusnõunik 1994–1995
Mongoolia valitsuse nõunik 1996
1998 asus tööle Maailmapangas, algul töötas Varssavis, 2000. aastast Washingtonis; tegeles peamiselt Ida-Euroopa ja Balkani riikidega
2008–2012 Maailmapanga Hiina esinduse majanduspoliitika osakonna juht ja peaökonomist
Töötanud 15 riigis, sh Sloveenias, Ukrainas

Postimehe/Luubi aasta inimene 1997

Abikaasa Triinu Tombak on töötanud panganduses. Neil on nelja-aastased kaksikud Hendrik ja Markus
Õde Anne Linda (52)

Arvamus

Tiit Vähi
endine peaminister

Kohtusin Ardo Hanssoniga esimest korda 1992. aasta veebruaris või märtsis. Mulle oli temast räägitud – ta töötas siis Soomes – ja arvan, et ta oli ise ka huvitatud nõustama mind rahandus- ja eelarvepoliitika küsimustes, sest olime otsustanud 1992. aasta suvel viia läbi rahareformi.

Ta oli ääretult korrektne noor mees, alati ülikonnas, valge särgi ja lipsuga, meeldiva tagasihoidliku käitumisega. Juba esimesed vestlused temaga andsid tunnistust, et ta pole poliitik, vaid asjatundja.
Me koostöö seisneski vestlustes teatud teemadel, nagu raha- ja eelarvepoliitika seotus, rahareformi läbiviimise aspektid, kaasa arvatud valuutakomitee süsteem ja rublatsoonist väljaminek.

Ardo toetas tsiviliseeritud väljaminekut, et tuleb kokku leppida, mitte ust paugutada ja välja astuda, sest pärast tuleb ju ka koostööd teha. Pärast vestlusi saatis Ardo mulle alati kirjaliku memo. Need olid tal koostatud täpselt nagu korrutustabel, seal polnud ühtegi liigset sõna.

Paar nädalat tagasi kohtusin Ardoga taas rahatähtede raamatu väljaandmise üritusel Eesti Pangas ja ma ütleks niimoodi: kurat võtaks, ta pole isegi vanemaks jäänud!