Peeter Koppel : täna ei saa küsida, kas pooldad rahatrükki või kasinust

Peeter Koppel. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tänases olukorras ei saa püstitada küsimust, kas pooldada kasinust või rahatrükki. Võla hulk on läinud maailma finantssüsteemis nii suureks, et seda natukese kasinusega ei ole võimalik ravida, tõdes SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.

Kas pooldad keynesiste või kokkuhoiukoolkonda ehk kas pooldad raha juurdetrükki või kärpimist?

Ma arvan, et Keynes pöörleks hauas nagu propeller, kui ta teaks, millised tegelased tema nime on enda ideoloogilise soovmõtlemise vankri ette rakendanud. Enamasti öeldakse alati «Keynes,», kui asi on hapuks keeranud ning on vaja kooris laulda, et riik tulgu, aidaku ja tehku - stimuleerigu, stabiliseerigu – ühesõnaga andku raha. Paraku on Keynes’i nime kuritarvitajad targu vaikimas sellest, mille arvel Keynes leidis, et seda aitamist teha tuleks. Ajaloo üks olulisim majandusmõtleja nimelt eeldas, et headel aegadel riik nimelt kogub reserve ja siis tõesti – hiljem tasandab nende reservidega negatiivse tsükli sügavust. Paraku, kui võtame arenenud maailma lähenemise viimastel aastakümnetel, siis pole vahet olnud, kas on hea või halb aeg olnud – eelarvedefitsiidid on kasvanud ning võlakoorem on kasvanud nii headel kui halbadel aegadel.   

Mis puudutab seda, kas ma isiklikult pooldan rahatrükki või kasinust, siis ma ei usu, et täna saab küsimust nii püstitada. Võla hulk arenenud maailma finantssüsteemis on nii suur ja seda on kasvatatud nii kaua, et seda natukese kasinusega ei ravi. Lisaks, nagu Prantsusmaa ja Kreeka valimised tõestasid, saavad inimesed ka natukese kasinuse peale ikka väga pahaseks.

Kas Krugmani kriitika on põhjendatud? Või on tema valitud ajavahemik graafikus lihtsalt statistilise demagoogia kasutamine?

Tundub, et Krugman läks lihtsalt mütsiga lööma. Sellised peavoolumeedia makroteemade superstaarid kipuvad aeg-ajalt ikka otsima küsimusi neid vaevavatele vastustele ning eriti väikeriikide puudutavatel teemadel selgelt mitte süvenema.    

Sellest on üks väga hea näide. Mina tean suisa kahte sellist globaalse kaliibriga superstaari, kes olid kopsaka honorari eest nõus tulema Eestisse rääkima krooni devalveerimise kasulikkusest – ja seda siis, kui meil oli juba pool aastat euro. Ühtlasi saab peavoolumeedia superstaariks majandusteemadel rääkides ikka siis, kui rääkida peamiselt, et elu läheb ilusamaks, elu läheb lõbusamaks (kui te teete nii, nagu mina ütlen).

Praegusel juhul sai superstaar kirja õigustatud torke. Nii pinnapealne ei saa olla.     

 Kas Eesti kärpetee on end õigustanud? Kas peame sellega jätkama?

Siin tuleb aru saada kes, kus ja kuidas kärpis. Enamasti räägitakse sellest, kuidas avalik sektor kärpis ja oli hirmus tubli. Jah, arvestades seda, et üldse kärpida suudeti, seab meid võrreldes eurooplastega, kes kohati tahavad kärpida miljardeid ja siis kärbivad miljoneid, tõesti kiiduväärt positsioonile.

Samas tasub siinkohal meenutada kahte asjaolu. Esiteks tase, millelt kärpima hakati, oli pehmelt öeldes õhku täis ning baseerus sellisel eelarvel, milles oli selgelt näha, kuidas buumi ajal kõik kollektiivselt hulluks läksid. Teiseks olen vähemalt mina seisukohal, et see ehedaim kärpimislaine käis ikka üle erasektori.

Kolmandaks aga leian ma, et erakordselt oluline oli taastumise seisukohalt see, et palgad olid allapoole paindlikud. Ma tean inimest, kelle palk vähenes 40 protsenti. Samas säilitas ta oma töökoha ning saab endaga hakkama. See on parem variant, kui mitte olla nõus ning jääda lootma riigile, kelle maksutulud samaaegselt kokku kuivavad.   

Mis puudutab seda, kas riik peaks olema oma rahaasjades distsiplineeritud, siis jah. Me näeme väga selgelt päris mitmete riikide näidete varal, mis juhtub, kui seda ei olda. Samas ei saa ma jätta rõhutamata ka seda, et palkade allapoole paindlikkus, ehk kohandumine objektiivse majandusliku paratamatusega, on miski, mis loob teatud konkurentsieelise.