Hansson: Hiinal tuleks kasvatada rahva elatustaset
24. mai 2012, 08:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahe nädala pärast Eesti Panga presidendi toolile istuva Ardo Hanssoni viimaseks tööks Pekingis Maailmapanga osakonnas oli mahuka raporti «Hiina 2030» koostamine. Üllatusena selgus analüüsist, et pidurdamatu hooga oma mõju kasvatava Hiina jõud ähvardab raugeda.
Kas te võrdleks Hiina majanduse struktuuri ja olemust Euroopaga?
Hiina elatustase on väga kiiresti kasvanud, aga on väga palju madalam kui Euroopas. Hiina majanduse üldmaht on väga suur, maailmas teine, aga osaliselt on see tingitud elanike arvust, keda on 1,3 miljardit. Hiina majanduse kasvutempo on olnud väga kiire, kiirem, kui oodati. Euroopa küpselt majanduselt ei saagi oodata, et kasv nii kiire oleks.
Struktuurilt on Hiinas tööstuse osakaal väga suur, põllumajandusel samuti, kuigi viimane kahaneb. 40–45 protsenti kogutoodangust tuleb tööstusest. Eestis on see poole väiksem. Hiina majandus on orienteeritud ekspordile, samal ajal on investeeringumahud väga suured, sest enamik teenitud rahast säästetakse, kuid tarbimiseks jääb vähe raha. Majanduspoliitika on suunatud tulevikku, tekitades seetõttu sotsiaalseid pingeid.
Teie kirjeldus vastab levinud ettekujutusele, et Aasias elavad inimesed kokkuhoidlikult.
Mingil määral vastab. Inimeste kokkuhoidlikkus on tingitud ka sellest, et kui pole pensionisüsteemi ega tervisekindlustust, siis tuleb end kaitsta ootamatuste eest. Ettevõtted on väga suure tulukusega, neil jätkub ressurssi investeeringuiks. Valitsus on säästlik, sest kulud on palju väiksemad kui tulud.
Milline on Hiinas era- ja riigikapitali vahekord?
Kõige lihtsam on mõõta tööhõive järgi. Umbes viiendik töötajaist paistab töötavat riigisektoris ja neli viiendikku erasektoris. Erasektori osakaal SKTst on umbes 70 protsenti. Hiina riik loobus väikeettevõtlusest, peaaegu kõik väikesed firmad on erakätes ja suured ettevõtted enamasti riigi omanduses. Samas on suured ettevõtted, mis konkureerivad maailmaturul, pigem erasektoris, aga energeetika, pangandus, taristufirmad on riigi käes.
Hiina paistab olevat Jürgen Ligi unistuste maa: sääst on norm ja valitsuse kulud on väga väikesed. Milles siis probleem on?
Seni on kõik suunatud SKT kasvule. Probleem on, et lihtne majanduskasv ei saa enam jätkuda. Algul oli väga lihtne võtta maalt üks inimene, kelle tootlikkus oli peaaegu null, kolida ta linna, anda talle masinad ja seadmed, ning tema tootlikkus oli suurem. Hiina senised kasvumootorid hakkavad aeglustuma.
Teiseks on Hiina majanduskasv tulnud sotsiaalse, keskkonnaalase ja globaalse tasakaalustamatuse hinnaga. Algul oli lihtne keskenduda vaid majanduskasvule, aga mida edasi, seda suuremaks kasvab ka Hiinas nõudmine, et tuleb tegeleda sotsiaalsete ja keskkonnaalaste pingetega.
Hiina jooksevkonto on suures ülejäägis. Hiina eksport kasvab kiiremini kui maailma kogueksport. See tekitab protektsionistlikke meeleolusid. Kui sellega ei tegele, võib see tulevikus kätte maksta.
Teine probleem on see, et ekspordiga teenitud raha paigutatakse Ameerika või Euroopa vähese tootlikkusega võlakirjadesse. Hiina välisvaluutareservid on meeletud: praegu umbes pool SKTst. Raha istub, vaevu säilitades või isegi kaotades oma väärtust. Kui see summa kasutada Hiinas investeeringuteks või tarbimise suurendamiseks, siis kasvaks hiinlaste heaolu.
Hiina ei ole staatiline ühiskond, enamik reforme on liikunud õiges suunas, vahest ehk liiga aeglaselt. Küsimus on, kas Hiina on valmis end muutma piisavalt kiiresti, et protsesse ise juhtida, ega pea tagasilöögile reageerima.