Mõned eurod on võrdsemad kui teised
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas su varad on Kreeka, Hispaania, Soome või Saksa eurodes? Ühisraha definitsioonist lähtudes ei tohiks keegi niiviisi küsida. Ei tehta ju vahet Texase ja Florida dollaritel. Ega – esialgu – ka Šoti ja Inglise naeladel.
Aga euro kohta seda nüüd just küsitaksegi. Kui riigid ühisrahaga liitusid, konverteeris suhteliselt lihtne siseriiklik seadus drahmides, kroonides, markades jne lepingud eurodesse ümber, aluseks ettekirjutatud vahetuskurss.
Aga kui riigid euroalast lahkuvad, et saa seda protsessi lihtsalt ümber pöörata. Nüüd tuleb ette kirjutada, millised lepingud tuleb täita drahmides, millised jäävad eurodesse ja millised tuleb konverteerida Saksa markadesse.
Neid asju otsustada on poliitiliselt pingeline, tehniliselt keerukas ja ilmselt ka pikkade kohtuvaidluste riskiga.
Umbes kaks aastat tagasi hakkasid mõned suured ettevõtted ja rikkad isikud tõsiselt küsima, et «kui euro koost laguneb, millises valuutas mu vara või leping siis kehtima hakkab?»
Küsimus pole selles, kas euromüntidel su taskus on Kreeka öökullid või Saksa kotkad. Küsimus on pangahoiuste ja laenude, eluasemelaenude ja ärilepingute staatuses, samuti palkades ja hindades.
Et Kreeka pankadest raha välja võetakse, osutab sellele, et tavalised inimesed on kõigele sellele mõtlema hakanud.
Euroopa haletsusväärsed poliitikud, olles kinnitanud, et ühisrahast lahkumine on võimatu, peavad nüüd kuulutama, et lahkumine on suhteliselt lihtne. Sest üksnes siis saavad nad Kreeka valijaid veenvalt väljaviskamisega ähvardada, kui nood valesti hääletaksid.
Kuid väljumine pole iial võimatu olnud. Ega ka lihtne. Ja juba siis, kui asi avalikult mõeldamatu oli, pidanuks keskpangad vähemalt varuplaanid valmis seadma.
Ja seetõttu on Kreeka lahkumine – kuigi tegemist on tillukese killuga euroalast – blokile eksistentsiaalseks ohuks.
Sest niipea, kui «väljapääs» on defineeritud, saavad ärid ja üksikisikud endale pihku malli sellest, kuidas näevad välja edasise hargnemise tagajärjed.
Niipea kui üldsus hakkab mõtlema, et neil on kas Hispaania eurod või Soome eurod, on ühisrahal põhimõtteliselt ots.
Greshami seadus, et «halb raha tõrjub hea raha ringlusest välja», on pärit metallraha ajastust: rikutud mündid olid ringluses, ehtsad pandi tallele. Valuutaalade teooria tark mees Robert Mundell on moodsaks tõlgenduseks pakkunud, et «odav raha ajab kalli välja, kui neid vahetatakse sama hinnaga».
Euroopa kontekstis: Soome ja Saksa raha, mille risk seisneb vaid tõusus, on odav võrreldes Kreeka või Hispaania rahaga, kus ainsaks riskiks on kaotused.
Ja niipea kui tekivad rahvuslikud eurod, jääb vaid fikseeritud kurss. Ja fikseeritud kursid on globaalsete kapitalivoogude kontekstis harva pidama jäänud.
Kui majandused, mille vahetuskursid on omavahel fikseeritud, just ei põimu – mida euroala teinud pole – siis sõltub fikseeritud kursi saatus potentsiaalselt tugevama valuutaga riigi valmisolekust akumuleerida lõpmatult teiste osapoolte võlgasid.
Hongkongi dollari fikseeritud kurss USA valuutaga on püsinud, kuna Hongkongi valuutakomitee on valmis piiramatult USA vastu esitatud nõudeid vastu võtma. Argentina peeso side USA dollariga katkes, kuna USA pangad polnud valmis Argentina võlaga samaviisi ümber käima.
Nõrkade euromaade võlgnevused tugevate ees on juba reaalsus – kasvav reaalsus.
Kui Euroopa liidrid väidavad, et kontinent on nüüd kriisiks paremini valmis, siis mõtlevad nad üksnes seda, et võlgade akumuleerimine on suures osas erasektorist riigisektorisse üle läinud.
Ehk siis peamiselt Euroopa Keskpanka.
Kuna erasektori valmisolekul vahetada nõrku eurosid tugevate vastu ei ole ilmselt mingeid piire, siis on ainsaks piduriks sellele protsessile Saksa ja Soome maksumaksjate kannatus(e katkemine).
Nii et vaata ruttu järele, kas su eurode peal on kotkad või öökullid. Jõuad ehk teistest ette.
Copyright The Financial Times Limited 2012