MTÜ Teenusmajanduse Koda tegevjuht ja endine Tallinna börsi juhatuse liige Kaidi Ruusalepp leiab, et «talendid koju»-poliitikal on mitu otsa ning sellest teemast rääkides võiks hoopis väita, et talentidel peaks olema võimalus Eestist välja saada, vahendab Pärnu Konverentside ajaveeb.
«Kui talent tahab minna, siis las ta läheb,» leiab Ruusalepp «Miks teda kinni hoida? Keegi ei oota, et Kaia Kanepi mängiks säravat tennist Rapla ja Haapsalu vahelisel turniiril. Kõik tahavad näha teda võitmas Australian Openil. Alati on küsimus selles, kellega me ennast võrdleme. Kui maailma tippudega, siis on meil võimalik sinna jõuda. Kui kohalike tippudega, siis jäämegi lokaalseks,» lausub ta.
Sama kehtib ka äris. Umbkaudu 1,3 miljoni inimesega Eestis saavad väga kiiresti otsa nii teadmised kui ka kliendid. Talent võib ühel hetkel avastada, et tema süvateadmisi ei saa Eestis müüa ning ta peab kas muganduma või Eestist välja kolima. Ruusalepp arvab, et viimast ei ole mõtet takistada. «Talent tahab lahendada rahvusvaheliselt väljakutsuvaid ülesandeid. Osalemine rahvusvahelistes meeskondades ja ärivõrgustikes annab talle tugeva pagasi ja kogemused. Kui need on käes, on õige aeg tagasi tulla või arendada siinset keskkonda distantsilt,» lausub ta.
Eesti on talentidele hea, kuid mitte kõige parem koht
Teenusmajanduse Koja tegevjuhi hinnangul on Eestis talentide jaoks päris hea keskkond. Meil on pakkuda normaalsed elamistingimused, lähedus Euroopale, kõikvõimalikud e-keskkonnad (ülikoolis, maksuametis, bussijaamas, kontsertidel) ning üsna huvitavad töövõimalused – eelkõige see, et väga noorelt on võimalik teha suuri asju. Küsimus on pigem selles, kas taoline keskkond on piisav, et olla maailmas konkurentsivõimeline ja et siin tegutseksid mitte lihtsalt talendid, vaid maailma tasemel tipptalendid.
«Sellele küsimusele on vastus pigem eitav,» arutleb Ruusalepp. Miks? Esiteks on siinne professionaalne tase nii-öelda lame (inglise keeles flat). See tähendab, et nii väikeses keskkonnas ei ole võimalik spetsialiseeruda, vaid tuleb tegeleda natuke kõigega. «Meil oli börsi ajal sellise mõtte väljenduseks kasutusel «ämmaemand-keevitaja»,» märgib ta.
«Isegi suurtes ettevõtetes tuleb ühel kohal töötades tegeleda väga paljude teemadega korraga ja see ei too kaasa spetsialiseerumist. Teatakse natuke kõigest, aga mitte ühest teemast sügavuti. Silmaringi mõttes on see ju hea, eks? Teada natuke kõigest, nii on ehk mõnest uuest teemast lihtsam aru saada. Teiselt poolt on sellise «lameduse» tõttu maailma tipuks saada väga keeruline. Kui vaadata edukaid start-up-ettevõtteid, siis enamik on läinud Eestist ära spetsiifilise erialateadmise puudumise tõttu,» ütleb Ruusalepp.
See ongi idufirmade probleem ja võimalus: ühel hetkel avastatakse, et turg, teadmised ja kapital on väljaspool Eestit. Selleks, et ettevõttesse siseneks riskikapital, tuleb firma registreerida Bostonis, Räniorus, Suurbritannias või Singapuris. Näiteks kolis ajatemplite start-up-firma GuardTime Singapuri, inseneeriafirma GrabCAD liikus Tallinnast Bostonisse ja e-raamatute keskkonda pakkuv Publifications on enda peakontori sisse seadnud Suurbritannias. Seda loetelu võib jätkata.
Teiseks arengupiiranguks on see, et uutele ideedele on tööjõuturg juba piiratud. «Ideed konkureerivad ühtede ja samade talentide peale ja kõigile häid tegijaid ei jätku. Tean, et ettevõtjad ei palka juba pikemat aega mitte professionaale, vaid perspektiivi – koolitavad ise tööjõu välja,» selgitab Ruusalepp.
Kuidas leida IT-inimest
Eestis räägitakse palju IT-valdkonna arengust ja IT-spetsialistide sissetoomisest. Spetsialiste saab näiteks Indiast või Venemaalt, Ukrainast või Bulgaariast ja siis on nad veidi odavamad.
Lääne-Euroopast oleks omakorda vaja sisse tuua rahvusvaheline müügiteadmine koos kogemuste ja võrgustikuga, mis siin loodud lahendusi müüks. Viimastele tuleks maksta Eesti mõistes pangajuhtide palka ja selleks ei ole kohalikud ettevõtted võimelised, kas või Eesti kõrgete tööjõumaksude tõttu. «Talente väljast Eestisse tuua ei saa. Euroopast ja mujalt arenenud riikidest on seda liiga kallis teha ning meie ettevõtete tase ei neela seda kulu alla,» märgib Ruusalepp.
Talentide importimine n-ö arenguriikidest on aga liialt keeruline ning elamislubade skandaal müüris kinni needki võimalused, mis varem olid. Näiteks ühe tarkvaraarendaja toomine Horvaatiast võtab väikeselt ettevõttelt nii palju administratiivset auru, et sellest loobutakse kohe. Talente Euroopa Liidu välistest riikidest saavad tuua ainult suured ettevõtted nagu Skype ja Playtech, sest neil on välistalentide kadalipp kordi ja kordi läbi käidud ja sellega tegelevad neil eraldi inimesed.
Mis on lahendus? Välistalentide toomine riiki peab olema oluliselt lihtsam. Algul võiks see toimuda näiteks tööandja vastutusel pikaajalise viisaga. Kui on kindel, et töösuhe mõlemale sobib, hakatakse elamis- ja tööluba vormistama. Teiseks tasub tõsiselt võtta ideed panna sotsiaalmaksule ülempiir. See annaks võimaluse palgata välistalente ka arenenud riikidest, näiteks Saksamaalt, Hollandist, Taanist ja Soomest.
«Rahvusvaheline kogemus, eriti aga rahvusvaheline suhete võrgustik on üks olulisemaid konkurentsieeliseid ettevõtte jaoks. Loen ja jälgin huviga, kuidas Tero Taskila toob Estonian Airi pildile,» lausub Ruusalepp.
Sotsiaalmaksu ülempiiri seadmist on aetud juba neli aastat, kuid idee on seni liikunud vaid koalitsioonileppesse. «Seal on juures mingi rikaste soosimise lõhn ja kuna ei ole võimalik välja arvutada, mis kasu sellest maksusoodustusest oleks, siis nii ta on,» arutleb Ruusalepp.
«Nad võiks ju hakata ettevõtjateks, las teevad osaühingu, pakun ma. Ka talendid tahavad sotsiaalseid garantiisid ja pealegi on välistalendil siis vaja elamisluba ettevõtluseks, see võib veel keerukamaks osutuda.»
Samas leiab Ruusalepp, et riik ei ole ettevõtjatega koostööl väga jäik. Üks Teenusmajanduse Koja initsiatiividest on olnud aktsiaoptsioonide jõustunud maksumuudatused. Talent tahab ju, et teda võetakse kampa ka võidu jagamisel.
Rohkem teadmisi, rohkem inimlikkust
«Talendid peavad minema välja, sest ainult nii on võimalik täiendada oma ärivõrgustikku ja saada erialaseid teadmisi, mida Eestis ei ole,» ütleb Ruusalepp. Teine võimalus on meelitada välismaa talente Eestisse. Eriti väärtuslikud on talendid, kes toovad kaasa oma võrgustiku, kuid nende palgatase on kõrgem, kui Eestis on tavaks maksta.
«Mulle meeldiks, kui Eestisse tekiks mingite tegevusharude tõmbekeskus. Siis tekib siia tõeline rahvusvaheline talentide sümbioos. Meil kõigil läheks elu põnevamaks. Praegu on start-up-maailmas Eesti ümber selline helesinine aura, miks mitte see kiirelt ära kasutada?» lõpetab Ruusalepp.