Miks küll on Hispaania pankuritel, regulaatoritel ja valitsusel niivõrd raske tunnistada tõde – ja seda ka sõnastada?
Hispaania: eitusfaasi viimased päevad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otse investorite pilgu all lõhkes Hispaania kinnisvaramull. Laenud läksid hapuks. Väga hapuks. Ja (hoiu)pankadel oli vesi ahjus.
Mõned nn cajad kukkusid riigi hoole alla. Kõik laenuasutused pidid kraapima kokku pahade laenude tagatisi ning kasvatama kapitalivaru.
Kuid valitsus ja regulaatorid ei väsi siiani korrutamast, et lahenduse toovad reformid ja ekstra riigiraha pole vaja.
Investorid aga haistavad reaalsuse tahtlikku väänamist. Sama järelduseni jõudis aprillis IMF – ja näitas näpuga Bankiale: see pank vajab kapitali.
Nüüd tuleb Madridil maksta.
Seitsme caja liitmise läbi tekkinud Bankia, riigi suuruselt kolmas pank, on skandaalselt alla käinud.
Börsile tuli pank alles mullusuvel, taustaks hoogne haipimine, ning kogus kokku 3,3 miljardit eurot.
Laevale, mille iga tekk oli halbade kinnisvaralaenude dünamiiti täis tuubitud, seati käilakujuks-tegevjuhiks endine IMFi direktor Rodrigo Rato.
Lihtsameelsed erainvestorid ja asutused, ilmselt lummatud küsitava väärtusega uuringute hunnikust, käisid oma rahad välja.
Panga valdusfirma tegi näo, et kõik on korras. Näitena sellest vaadati mullu üle 5 protsenti panga 188 miljardi eurosest laenuportfellist, et neid hapuks pidama ei hakataks.
Kuid tänase seisuga on investorid ilma juba kahest viiendikust rahast.
Rato lahkus laevast.
Tema asemele tõsteti endine BBVA juht José Ignacio Goirigolzarri. Mis vast rahustab maha Rato alma materi.
Kuid kes rahustaks investoreid? Kes annaks vastu näppe investeerimispankurite, raamatupidajate ja juristide armeele, kes Bankia IPOt korraldasid?
Kui mitte regulaatorid, siis küllap maksumaksjad.
Sest viimased peavad võib-olla laduma letti 10 miljardit eurot, mis võib kinkida neile kaks kolmandikku Bankiast.
Madridi kaela see ei murra, aga usaldusväärsusse lööb mõra küll.
Kuid perifeeria-Hispaania pole euroala ainus mure. Nemad vähemalt reformivad oma kodumaiseid pankasid. Mida ei saa aga väita tuumik-Saksamaa kohta.
Mida õpetab meile Bankia? Seda, et eitusfaasi aeg on ümber.