Võitlus talunike raha eest sunnib Baltimaad koostööle
4. mai 2012, 11:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui praegu seda asja ei tambi, siis oktoobrikuus ei ole mõtet nina nohistada, ütleb eksministrist europarlamendi saadik Ivari Padar praegu Euroopa Liidus toimuva lahingu kohta, et Eesti põllumees saaks uuel seitsmeaastasel eelarveperioodil teiste riikide põllumeestega vähegi võrdsema toetuse, kui seni välja pakutud.
Töö käib iga päev. Üks Padari kahest nõunikust Brüsselis ongi ainult selle teemaga tegelev endine pikaaegne põllumajandusministeeriumi töötaja.
«Pakutud toetuste ühtlustamise tempo on ühtse põllumajandusturu paroodia,» on Padar kindel, et mitte ükski asi ei veena selle õigsuses, kui ka kaheksa aasta pärast ehk aastal 2020 saab eestlasest talumees toetust ikka vaid 58 protsenti euroliidu riikide keskmisest. Sellise summa on Euroopa Komisjon praegu ette pannud.
Kui keegi veel ei tea, siis üle 40 protsendi Euroopa Liidu eelarvest läheb ühisele põllumajanduspoliitikale (lühendina ÜPP). Küsimus, kui suurt otsetoetust liidu eelarvest saavad ühe või teise riigi põllumehed, ei ole Brüsselis mingi tühiasi.
Eesti põllumehed ja põllumajandusorganisatsioonid on ka ise päris häälekalt oma õigust nõudnud. Põlvamaa Põllumeeste Liidu juht Mae Alviste ütleb, et meiega on näotult käitutud ja see olukord annab küll põhjust euroskepsise tõusuks.
«Eesti läbirääkijad olid nagunii nõrgad liitumistingimuste osas põllumeestele, aga needki lubadused, mis siis anti toetuste tulevase ühtlustumise osas, pole täitunud,» räägib ta.
Mullu aasta põllumeheks nimetatud Avo Samarüütel Tartumaalt ütleb kiirete kevadtööde korraldamise vahel, et kui oleme nüüd juba pikka aega euroliidus olnud, mitte enam esimest aastat, siis tahaks teistega võrdseid tingimusi ehk keskmist taset. Üle keskmise ei tahagi.
«Kui seda ei tule, ega siis elu seisma jää, aga natuke oleme kibestunud,» tõdeb ta.
Samarüütlit hämmastab see, et isegi hilisemad liitujad, nagu Rumeenia ja Bulgaaria, saavad otsetoetusi oma põllumeestele rohkem kui Eesti. Ja hämmastab, kuidas Eesti riik oma põllumehi, kes niigi saavad teiste Euroopa riikidega võrreldes väiksemaid toetusi, poob omalt poolt karmimate keskkonnanõuetega, kui on teistel Euroopa piimatootjatel.
Õnneks ei ole see ainult Eesti võitlus. «Balti ketist alates ei ole meil ju Läti ja Leeduga väga suurt tegelikku koostööd olnud, aga praegu küll on,» ütleb Padar.