Näpud ootel naftavarude vabastamise nupu kohal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naftapuurtorn.
Naftapuurtorn. Foto: SCANPIX.

USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Jaapani jaoks on strateegiliste naftaresevide kasutuselevõtt nüüdseks pigem aja küsimus.

Naftaturgudel valitseb seisukoht, et nelja riigi kokkulepe sünnib pea – ennetamaks toornafta hindade üleshüpet, kui Euroopa Liit juulis Iraani-vastased sanktsioonid käiku laseb.

Eile läks Brent nafta kaubaks 125 dollariga barrelist, seega vaid paar dollarit odavamalt kriisijärgsest rekordhinnast märtsis.

«Surve strateegilised varud kasutusele võtta kasvab,» ütles konsultatsioonifirma The Rapidan Groupi juht ja endine kõrge Valge Maja naftaametnik Robert McNally. «Mulle jääb mulje, et seda tehakse sel kevadel või suvel.»

Sama meelt on Strateegilise ja Rahvusvahelise Uurimiskeskuse (CSIS) naftaekspert, endine kõrge USA energiaministeeriumi ametnik Guy Caruso: «Nad uurivad võimalusi selle sammu astumiseks lähiajal.»

Samas on kerkinud ka komistuskivi, mis võib strateegiliste reservide kasutuselevõttu venitada või selle välistada. Tegemist on juriidilise küsimusega: kas praegune tarnenappus on piisavalt tõsine?

USA seaduste ja Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) lepete järgi võivad naftatarbijad kasutada oma varusid üksnes «raske» või «tõsise» tarnekatkestuse korral.

Nimetatud sõnu võib aga tõlgendada erinevalt. IEA reeglite rangema tõlgenduse kohaselt on tõsine tarnekatkestus 7 või enam protsenti IEA varudest. Samas eksisteerib dokumentides ka madalam lävi, mis lubab kriisiolukorras «reageerida kiirelt ja paindlikult, lahendamaks või ennetamaks mistahes suurusjärgus naftatarnete häireid».

Tõlgendamise ruumi on ka USA seadustes.

Hetkel on naftatootmine häiritud vaid käputäies riikides Colombiast Lõuna-Sudaanini, koguses 750 000 barrelit päevas.

IEAst lähtub hetkel segaseid signaale, mõned ametnikud näivad olevat rohkem mures kui teised.

Strateegilised varud on võimas relv: iga kord, kui IEA liikmesriigid neid kasutanud on, langesid naftahinnad järsult.

Kõige dramaatilisem näide pärineb Lahesõja päevilt aastal 1991, mil Brent kukkus vähem kui 24 tunniga üle 30 dollari võrra barrelilt – hinnatasemele 19,70 dollarit barrelist.

Nimetatud aasta 17. jaanuaril püstitati ka kõigi aegade kõige järsema naftahinna languse rekord: ligi 40 protsenti.

Mullune Liibüa kriisist tingitud samm (USA müüs oma varudest 30 miljonit barrelit) kukutas hindu umbes 6 protsendi võrra. Hind kosus aga kiiresti.

Siiski on varude vabastamine alati hinnarallile piiri pannud.

Paljud analüütikud usuvad, et kui USA mullu varusid poleks vabastanud, oleks Brent lennanud 150 dollari peale.

Midagi sellist võib põhimõtteliselt sündida pärast 1. juulit, kui ELi Iraani nafta embargo ametlikult jõustub. Tööstusharu esindajate hinnangul kukub Iraani eksport 500 000 kuni 1 miljoni barreli võrra päevas – mis ilmselt oleks «tõsine».

John Shages, kes vastutas USA naftavaruse eest Bushi ja Clintoni valitsuste ajal, usub, et reservid lastakse käiku. «Ma kohe praegu seda kindlasti ei teeks,» ütles ta. «Aga ma kindlasti hoiaks näppu augu ees ja oleks valmis naftat välja laskma. Viimasel hetkel, aga mitte liiga hilja.»

Kui hinnad tõusevad, siis juriidilised üksikasjad valitsusi ilmselt tagasi ei hoia.

Mõned väivavad aga, et juuni keskpaigaks võib vajadus varude järele möödas olla. Saudi Araabia tõstab tootmist ning koos ekstra tarnetega Iraagist ja Liibüast võidakse Iraani vajakajäämised nende arvates korvata.

«On märke, et olukord on pöördumas,» ütles üks reservide kasutuse vastu häälestatud naftaametnik.

Kui IEA mullu varud vabastas, siis ainult seniks, kuni OPEC tootmist tõstis. Meede võib osutuda lühiajaliseks.

CopyrightThe Financial Times Limited 2012

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles