Kõikidele, kes suurt basuukat nõudsid, oli reede üks suur pettumus. Euroala rahandusministrid valisid võimalikest tulemüüridest ühe väiksema.
Münchau: G20 peaks ütlema euroalale ei
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohe tõusid kolm küsimust. Kui suur see tulemüür tegelikult on? Kas sellest piisab? Ja kas juhtivate majanduste G20 grupp peaks nüüd suurendama oma panust Rahvusvahelises Valuutafondis?
Ignoreerige pealkirju: euroala päästefond ei kasvanud 700 miljardi euro peale.
Reaalsus on, et uues fondis – ESMis ehk Euroopa stabiilsusmehhanismis – on edasiste kriisiprogrammide tarvis saadaval 500 miljardit eurot.
700 miljardit omab tähendust üksnes liikmesriikide parlamendite jaoks, kuna joonistab välja nende riski ulatuse. Aga tegemist ei ole kaugelevaatava tulevikumeetmega.
Läinud nädalase kokkuleppe parim aspekt on, et sellega pandi paika: 500 miljardit eurot on järgmise kriisi esimesest päevast enam-vähem saadaval.
Kuid selle lihtsa lause taga peitub kompleksne konstruktsioon, kus vana mehhanismi vabasid ressursse kasutatakse tasakaalustamaks puudujääke, mis tulenevad sellest, et uus fond «täitub» kapitaliga järk-järgult.
Oma olemuselt on uus leping aga värskendavalt lihtne: 500 miljardist peab jätkuma kõigeks. Praegused programmid jätkuvad, kuid kui nad lõpevad või restruktureeritakse, peavad kõik edasised abipaketid arvestama selle laega.
Võiks öelda, et ESMi ei kasvatatud tegelikult 500 miljardi juurest 700 miljardi euro peale, vaid 300 miljardi juurest 500 miljardi euro peale.
Mida 500 miljardi euro eest saab?
Kui eeldada, et IMF kasvatab proportsionaalselt ka oma osa kogupaketist, siis oleks üldse kokku saadaval 750 miljardit eurot.
See peaks maksma Portugali ja Iirimaa teiste programmide eest, Kreeka kolmanda programmi eest ja tõenäoliselt ka Hispaania esimese ja teise programmi eest (esimene oleks kitsas programm, mis keskenduks pangandussektori rekapitaliseerimisele).
Suurendatud ESM peaks olema võimeline tegelema mingisuguse mainitud pakettide alamhulgaga, kuid pea oleks siis ka praktiliselt vastu lage – mingit varu enam ei jääks.
Kui Hispaania langeks sügavasse ja pikka majanduslangusse – nagu minu arvates läheb – kerkivad võlatasemed ning koos nendega ka täismahus abiprogrammi vajaduse tõenäosus.
Ja kui Hispaania omadega sealmaal on, kasvab surve ka Itaaliale ja Belgiale.
ESMi kokkulepe – kui tahate seda niiviisi nimetada – on piisavalt suur, et teha tegemist koheste ja etteaimatavate probleemidega. Aga sellest ei piisa, et teha tegemist kaugemate ja ootamatumate sündmustega – mis loomulikult oli ESMi kogu mõte.
Saksa keskpanga Bundesbanki presidendil Jens Weidmannil oli õigus, kui ta ütles, et eurotsooni kriisi ei ole võimalik päästefondiga lahendada. Kuid suurendatud ESM oleks andnud ülejäänud maailmale märku, et euroala võtab oma probleeme tõsiselt.
Nii aga ei läinud.
Üheks selle manöövri motiiviks oli veenda G20 volitama proportsionaalset võimendust IMFis euroala toetuseks.
Kas G20 riigid peaksid nõustuma ja seda tegema – nagu euroala liidrid reedel otsekohe nõudsid?
Ma arvan, et ei.
USA ja teised on palunud, et euroala kahekordistaks oma võimsuse ESMis 500 miljardilt eurolt 1 triljoni euro tasemele. See oleks sillutanud tee 500 miljardile eurole IMFi poolt.
Kokku olnuks vihmavari siis 1,5 triljonit eurot ehk laias laastus 2 triljonit dollarit.
See jääb nüüd ära.
Loomulikult võib alati liita kokku numbreid, mida ei tohiks kokku liita.
Nii et kui võtta ESMi 500 miljardit eurot, praeguste EFSFi programmide 200 miljardit eurot, ühe teise ELi tasemel programmi 49 miljardit eurot ja 53 miljardit eurot kahepoolset abi, siis jõuamegi 800 miljardi euro ehk «enam kui 1 triljoni dollari» juurde. Nagu selgitas reedene ametlik teadaanne.
Aga see number on mõttetu.
Läinud nädalal väljendasid Hiina, India, Venemaa, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika liidrid oma frustratsiooni euroala poliitikute reaktsiooni peale.
See kokkulepe neid maha ei rahusta.
Ühtlasi jääb topelt kokkulugemisest suhu paha maitse. See meenutab mulle mullust häbiväärset katset tõsta laenulage võimenduse kaudu – mis kindlasti väärib kõige napakama idee tiitlit kriisilahenduste ajaloos.
Reedene lepe ei olnud napakas, vaid lihtsalt liiga pisike. Just nii tuleks seda mõista ja nii nähakse seda ka tulevikus.
Tõde on see, et euroala valitsused üldiselt ja Saksa valitsus konkreetselt ei ole poliitiliselt valmis rohkem raha lubama.
Kes iganes Saksa poliitikat on vaadelnud ja jälginud, pidanuks seda teadma. Kantsler Angela Merkelil lihtsalt puudub «suure basuuka» jaoks kahe-kolmandikuline enamus Bundestagis.
G20 peaks lihtsalt ütlema euroalale, et reedene diil ei ole vastuvõetav.
ESMi laiendamise mõte oli tagada minimaalne vajalik kindlustus, et säilitada euroala integriteet kõige ebasoodsama võimaliku olukorra puhuks.
500 miljardi eurone ESM seda ei suuda.
Põhjendamatu on oodata, et ülejäänud summa peaks välja käima ülejäänud maailm – eriti võttes arvesse euroala kasinuskavade negatiivset mõju ülejäänud maailmale.
G20 peaks andma euroalale nõu: pöörduge tagasi läbirääkimistelaua taha.
Copyright The Financial Times Limited 1012