Sonny Aswani: võtke Eestisse kaasa päikeseprillid!

Üksik jõudehetk Eestis: Sonny Aswani talle kuuluva Status Clubi ujulas, mille põhjapoolsetest akendest avaneb avar vaade Tallinna lahele. Foto: Mihkel Maripuu

Ei, see pole Aasiast pärit suurärimehe irooniline nali, millega sõbralikult tögada maad, kus ta on edukalt tegutsenud üle pooleteise kümnendi. Tema soovituses peitub suur optimistlik iva.

Rohkem kui tosin aastat elas Indoneesiast pärit Sonny Aswani (48) Eestis, tõmbas siin käima ettevõtteid, millesse kohalikel ärimeestel oli usk ammu kadunud, ja püstitas nii kõrgeid eesmärke, millest vaevalt keegi siinmail unistanudki oli.

Näiteks ligi 60-korruseline pilvelõhkuja Tallinna!
Endine hansapankur Indrek Neivelt on Aswanit iseloomustanud kui lootusetute projektide käimatõmbajat. «Mu töö on asju läikima lüüa,» selgitab Aswani. «Ma olen asjade viksija. Kui näen kivi, siis püüan lüüa selle läikima nagu teemandi.»

Viimased neli ja pool aastat on Aswani veetnud peamiselt Singapuris, oma nüüdses kodus, ent tiheda sideme Eestiga siiski säilitanud. Esiteks käib ta siin vähemalt neli korda aastas oma ettevõtteid arendamas. Teiseks esindab ta Eesti aukonsulina Eesti huve Singapuris, Aasia tiiger-riigis.

Kolmandaks on ta korraldanud Singapuri nii Eesti pea-, välis- kui rahandusministri visiite, sest on veendunud: kui Eesti soovib, et tulevik tuleks helge, tuleb Singapurist tingimata eeskuju võtta.

Ja tagatipuks, kinnitab Aswani, on osa tema südamest jäänud endiselt Eestisse. Mis siis, et ta oli sunnitud pärast Singapuri kolimist ja sealse kodakondsuse võtmist Eesti kodakondsusest loobuma.

Kuus aastat tagasi ütlesite, et Eesti ametnikud on ebaviisakad ja ülbed ning olete usu Eestisse kaotanud. Kas midagi on sellest saadik muutunud?

Las ma räägin kõigepealt, mis mind üldse Eestisse tõi. See juhtus 1994. aastal. Elasin siis Moskvas, kus tegelesin toiduainete äriga, aga seal läks elu liiga kalliks, mistõttu pidin otsima, kuhu paigutada ümber meie kompanii laohooned ja logistikaüksused.

Külastasin Riiat, Klaipedat, isegi Odessat, ja tulin viimaks Tallinna. Kui siia jõudsin, sain aru, et see on sobiv paik, sest siin räägitakse palju inglise keelt ja ametnikega suheldes sujus kõik õlitatult.

Veensin kompanii juhti, et ta tuleks siia vaatama. Ta ei tahtnud eriti tulla, sest elas Londonis ja vajas Eestisse reisimiseks viisat. Ütlesin talle, et ärgu muretsegu, ma ajan asja korda.

Läksin siinsete ametnike juurde ja palusin, et nad annaks kompanii juhile viisa, sest ta tahab ju siia investeerida. Siit saadeti Londonisse Eesti suursaatkonda vastav teade ja kui kompanii juht sinna läks, võttis saatkonna naistöötaja ta viisakalt vastu.

Siis kutsus suursaadik Riivo Sinijärv ta ülakorrusele kohvi jooma. See kõik avaldas kompanii juhile suurt muljet, sest ta polnud veel kunagi sellal, kui viisat taotles, suursaadikuga kohvi joonud. Poole tunniga sai viisa vormistatud.

Seetõttu on väga oluline, mis mulje jätavad need inimesed, kes Eestit esindavad. Nüüdseks oleme investeerinud Eestisse üle 150 miljoni euro, ja selles on suur roll suursaadik Sinijärvel, kes oli kompanii juhiga nii viisakas.

Mida teie tookordne avaldus siis peegeldas?

Ütlesin seda ilmselt frustratsioonist, sest mul oli raskusi saada elamis- ja tööluba inimestele, keda tahtsin siia tööle tuua. Ühelt poolt tegin siia suuri rahapaigutusi, aga teisalt ei saanud ma piisavalt abi, et korraldada siinset tööd.

Singapur on väga võimsalt arenenud väikeriik. Huvitav, mis teid sealt siia tõmbab?
Eesti ja Singapuri vahel on palju sarnasusi. Meilgi on vähe loodusvarasid, meil on soodne asukoht ja meie suurim varandus on inimesed. Meil on üksteiselt palju õppida, seepärast olengi õhutanud teie riigijuhte Singapuri külastama.

Kui Singapur on nii suurepärane koht, siis seda enam tekib küsimus, mida te Eestis teete.
Tulin siia äriasjus, et olla lähemal meie klientidele, kes asuvad Euroopas. Just tekstiiliäris, mis sõltub moest, on see eriti tähtis: kunded tahavad uusi kaupu kiiresti, kahe-kolme nädalaga. Kui asud Aasias, ei suuda sa neile seda tagada. Ainuüksi transport sealt võib võtta neli nädalat.

Paberitööstusega on meil Singapuris jällegi see häda, et pole metsi. Siin leidub aga piisavalt toorainet. Kolmas tegevusvaldkond on kinnisvara: mulle kuulub siin Status Club ja vanalinnas Pagari tänaval endine KGB hoone, mille kavatsen muuta lukskorteritega elamuks.

Kas te sellele ei mõtle, et niisugustes majades on elamiseks õudusttekitav aura?

Ma ei tea Tallinna vanalinnas ainsatki hoonet, kus ei oleks kunagi juhtunud hirmsaid asju.



Eestlased on mujalt tulnute suhtes kahtlustavad. Kas olete seda tunda saanud?

Algusaegadel, 1990. aastate keskel, kindlasti – et miks peaks keegi Singapurist siia tulema. Aga pärast seda, kui olin võtnud üle Balti manufaktuuri ja asusin seda ümber pöörama, hakati mind uskuma. Seejärel juba pakuti, kas ma ei tahaks üle võtta Kehra paberivabrikut. Kui ma selle ka tööle panin, kasvas usaldus veelgi.

Toon ühe näite. Nõukogude ajal juhtis Balti manufaktuuri 55-aastane venelanna. Saatsin ta nädalaks Indoneesiasse meie vabrikusse, mis on moodne ja töötab väga tõhusalt. Kui ta siia tagasi tuli, hakkas nutma. Küsisin, miks ta nutab.

Ta vastas, et oli alati arvanud, et teab, kuidas vabrikut õigesti juhtida, aga nüüd sai aru, et kõik, mida nõukogude ajal tehti, oli täiesti vale. Ta nuttis, sest oli oma elus kaotanud palju aastaid, teinud asju valesti.

Kehra paberivabriku ostmise kohta räägitakse lausa legende. Mis oli tegelikkus?

Kui läksin kohale, siis Žanna Botvinkina, kes oli vabrikut juhtinud, kasutas taskulampi, et mulle seda näidata. Oli kevad, hiline õhtupoolik. Botvinkina näitas mulle laual vabriku plaane ja teadis täpselt, mida on vaja teha, et vabrik uuesti tööle panna. Kui tema meeskonnaga kohtusin, sain aru, et vabriku suurim vara on just töötajad, sest seadmed olid väga vanad. Leidsin, et kui saan töötada nende inimestega, siis tasub sinna raha paigutamisega riskida.

Siiski pole kõik, mida olete siin puudutanud, muutunud kullaks, näiteks tekstiilifirma Viljandis. On need läbikukkumised loomulik osa ärist või võtate neid traagiliselt?

Eks seal ole üksjagu mõlemat. Esiteks, parim moodus õppida ei ole mitte edusammude, vaid läbikukkumiste abil. Viljandis sain aru, kui tähtis on hea juhtkond. Sel ettevõttel polnud parimad juhid. Ja teiseks, ma ei leidnud ise piisavalt aega, et anda neile õige suund. Nii et kui sa ei jaksa oma aega millelegi pühendada, siis ei ole mõtet sellega ka tegeleda.

Olete Eestis näinud äripotentsiaali seal, kus siinsed inimesed pole seda tajunud. Milline on teie taust ja ettevalmistus?

Sündisin Jaava saarel väikses, nn ühe hobuse linnas Malangis. Mu esimene keel on jaava keel. Elasin seal kuueaastaseks saamiseni, siis kolisime Malaisiasse, sest ema tahtis, et lapsed saaks hea hariduse. Britid olid jätnud koloniaalajast Malaisiasse maha hea koolisüsteemi. Mu teine keel on malai keel, inglise keel on kolmas.

Pärast kümmet aastat Malaisias kolisin Inglismaale, läksin Londonisse õppima. Magistrikraadi tegin Canterburys Kenti ülikoolis. Seejärel läksin Singapuri, et liituda pereäriga. Tulin Inglismaalt ilusa diplomiga ja arvasin, et saan tähtsa töö suure kontoriga, aga mind pandi aastaks laoruumi. Käisin tööl lühikeste pükstega ja sõitsin seal kahveltõstukiga ringi.

Kas selline käsi mustaks tegev algus on teie maal ülikooli lõpetanuile sagedane?

Perefirmades on see tavaline, et õpiksid asju algusest peale. Näiteks kui pead tekstiiliettevõttes kandma kangaid õla peal ühest kohast teise, õpid tekstiili puudutades ja nuusutades seda paremini tundma, samuti saad aru, kuidas tassida kangaid tõhusamalt laohoonesse ja sealt välja.
Edasi saadeti mind väiksesse vabrikusse Indias, kus töötasin kolm ja pool aastat. Sealt liikusin Moskvasse.

Naeratate siinkohal salakavalalt. Mis Moskvas juhtus?

Mu ülesanne oli vaadata, millega õnnestub Moskvas äri teha. Nägin, et seal on kõik kaupluseletid tühjad. Taipasin, et ohoo (lööb plaksu), milline suurepärane ärivõimalus! Vähemasti nii mulle paistis.
Sõitsin tagasi Aasiasse ja ostsin kümme konteinerit igasugust kaupa: ananassikonserve, kiirnuudleid, helikassette, köögitarbeid, jalanõusid, beebiriideid, vaipu, komme, kohvi. Olin kindel, et küll need saavad lõpuks kõik müüdud, aga ma ei teadnud, mis toob suurima kasumi.

Läksin siis hommikul kella 10–11 ajal Moskva kauplustesse. Neid magazin’e juhtisid alati naised, kellest üks oli juhataja ja teine ostujuht. Läksin kohale kommikarbi, lillekimbu ja kahe ümbrikuga. Ühes oli leping ja teise, pruuni ümbriku andsin juhatajale šokolaadikarbi all.

Seal sees olid rohelised rahatähed, eks?

Jah, rohelised rahatähed. (Naerab.) Juhataja võttis karbi vastu, katsus, kui paks on selle all ümbrik, ja kui see oli piisavalt paks, siis oli kõik okei. Kui ei olnud piisavalt paks, siis ta ei võtnud šokolaadikarpi vastu.

Kui leping sai allkirjastatud, tõmbas juhataja lauasahtli lahti, võttis sealt pudeli vodkat ja kaks klaasi, valas need täis ja ütles: «Na zdorovje!» Kella 11ks oli mul juba vähemalt kaks klaasi vodkat joodud. Kui läksin tagasi kontorisse, hakkasid sealsed töötajad kahtlustama, et mul on alkoholiprobleem.

Millega oli Eestis kõige raskem harjuda?

Siinse toiduga, samuti ilmaga. Olin harjunud teistsuguse, Aasia toiduga. Iga kord, kui käisin Londonis, tõin kotiga igasuguseid vürtse ja muud säärast kaasa.

Suur probleem oli ka mu laste haridustee. Siin polnud rahvusvahelist kooli, ja kui see lõpuks loodi, oli häda selles, et õpilasi oli vähe, mistõttu kahte klassi õpetati ühes klassiruumis korraga.

Kuidas abikaasa Eesti eluga kohanes?

Pikapeale harjus ta päris hästi ära. Ta õppis siin autot juhtima, käis Status Clubis töötamas. Ta muutus rohkem iseseisvaks.

Ja kuidas lastele Eestis meeldis?

Meeldis küll. Mu tütar oskab siiamaani eesti keeles laulda. Mõlemad lapsed õppisid ära eesti keele, aga tütar mäletab seda paremini.

Kuidas edeneb teie eesti keel?

Oh, kohutavalt. Mu viis põhikeelt on jaava, malai, inglise, hindi ja sindhi. Eesti keel oleks kuues. Minu eas ja minu hõivatuse juures veel üks keel ära õppida poleks kerge.

Aga isegi minu eas – saan järgmisel aastal 50 – on võimalik õppida uusi asju. Lähen nädalavahetusel suusatama, kuigi õppisin seda alles aasta tagasi, kui kaks mu töötajat sundisid mind minema Prantsuse Alpidesse Val d’Isère’i. Nüüd lähen samuti sinna. Aprillis lähen Balile akvalangiujumisega tegelema. Nii et ka vanale hobusele saab õpetada uusi trikke.

Mis on uute trikkide õppimise mõte?

Vanemaks saades olen võtnud eesmärgi õppida igal aastal ära kaks uut asja ja külastada kaht  uut paika. Paar kuud tagasi käisin Uus-Meremaal langevarjuhüppeid tegemas. Nüüd õpin lisaks sukelduma. Eelmisel aastal õppisin mäesuusatamist ja purjetamist.

Ja järgmisel aastal?

Plaanis on õppida rulluiskudega sõitma. Varem oskasin tennist mängida, nüüd on vaja sellega tutvust uuendada.

Mis elus enim rõõmu pakub?

Hobidest purjetamine ja malemäng. Praegu veedan palju aega heategevustöödega Indias, Aafrikas ja Balil, kus on mu teine kodu. Kui varem kulus kogu tööaeg ärile, siis edaspidi tahaksin poole sellest anda teiste heaks.

Tunnen, et selline tegevus pakub mulle üha enam rahuldust. Näiteks kaks aastat tagasi asutasime meie pere Tolarami fondiga kliiniku Nigeerias, kus paigaldame aastas tasuta tuhat kunstjäset.

Mis utsitab teid teisi aitama?

See tuleb minu DNAst. Juba mu vanaisa andis suure osa oma rahast ära Indoneesia inimestele, ja see läheb edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Mäletan, et kui olin väike, nelja-viieaastane, siis iga aasta detsembris panime kodus kokku pakke pliiatsite, raamatute, kommide ja mänguasjadega ning saatsime need jõuludeks külakoolidesse 4000–5000 lapsele, sest vanaisa tahtis, et ka teised lapsed saaksid koolis käia.

1998. aastal saite Eesti kodakondsuse. Kuidas see õnnestus?

President Lennart Meri kutsus mu enda poole Viimsisse teed jooma ja ütles, et teeb mulle pakkumise, millest ei saa ära öelda: «Sonny, ma teen sinust Eesti kodaniku.» Eks ma olin teda natuke tagant ka tõuganud. Ta teadis, et olin vastava taotluse esitanud. Ainus, kes sellist taotlust sai heaks kiita, oli president.

Milleks teile seda vaja oli?

Arvasin, et Eestist saab minu kodu, et jään siia elama. Eesti oligi mu kodu 13–14 aastat.

Miks te siit lahkusite?

Osalt perekonna tõttu. Mu ema Singapuris jäi vanemaks, vennad ja õed olid seal. Tahtsin rohkem oma pere keskel olla. Nüüd veedan palju aega mööda maailma ringi reisides.

Olete öelnud, et Eesti ihkab küll välisinvesteeringuid, aga ei taha välistööjõudu. Ilmselt mõistate, et meil on väike rahvas ja me ei saa lubada, et võõramaalased meid üle ujutaks.

Välisinvesteeringud ja välistööjõud käivad käsikäes. Las ma toon näite. Mul on ettevõttes vaja keemiainseneri, kuid siinsed ülikoolid ei valmista neid piisavalt ette.

Siin valmistatakse ette juriste, ärijuhte, ka arste. Seetõttu pole mul muud valikut kui paberitööstust tundvad insenerid mujalt sisse tuua.

Oletame, et toon nad siia Indoneesiast. Miks Eestis mõeldakse, et see isik Indoneesiast võtab oma pere kaasa ja rajab siin indoneesia kogukonna? Tegelikult juhtub vastupidine – see isik Indoneesiast ütleb, et Sonny, miks ma pean siia tulema: ilm on nõme, toit pole suurem asi, olen perest eemal.

Ma pean talle maksma kolmekordse palga – isegi kahekordsest ei piisa –, et veenda teda siia tulema.
Eesti arvab, et kui teeb väravad lahti, siis inimesed tormavad siia, rajavad siin väikse india ja indoneesia kogukonna. Tegelikult ei taha inimesed siia tulla – selles on kogu loo iroonia. Ausõna!

Kuidas te siis saate siia töötajaid, keda vaja läheb?

See on suur heitlus. Ja see on ka põhjus, miks olen pidanud mõningaid investeeringuid tagasi tõmbama – sest siin pole piisavalt vajalike oskustega inimesi.

Kuidas te tõmbate Eestisse investeeringuid, kui te isegi ei anna viisat vajalikele inimestele?

Ma olen siia riiki investeerinud nii palju aastaid. Mitte ükski neist, kes on siia tulnud seoses minu ettevõtetega, ei ole jäänud. Kõik on tagasi läinud.

Mis on saanud Tallinnas teie pilvelõhkuja- ja messikeskuse-ideest?

Pilvelõhkuja-plaan seisab, sest turuolukord ei ole õige. Messikeskuse asjus ootan head pakkumist. Eraprojektina ei tasu see kunagi ära, seda tuleb teha koostöös riigiga. Võtame Singapuri näite: meil on kolm messikeskust, kus korraldatakse 250 suurt näitust aastas. Eesti peaks püüdma teha sama: tõmmata inimesi suurtele näitustele ja konverentsidele.

Või teine näide, kuidas investeeringuid ligi tõmmata: Singapur on tähtis meditsiiniturismi keskus. Paljud ümberkaudsete riikide inimesed tulevad Singapuri ravile. Selleks jällegi tuli garanteerida, et ülikoolid hakkaksid vajalikke inimesi ette valmistama.

Ja kui neist ei piisanud, tehti USAs Duke’i ülikoolile ettepanek avada Singapuris oma ülikoolilinnak. Nüüd ei käi inimesed Singapuris ainult ravil, vaid ka arstiteadust õppimas.

Sedasi on Singapur muutunud paljudele magnetiks ja selle asemel et ajud ära voolaks, on juhtunud vastupidine: inimesed tulevad Singapuri õppima ja jäävad sinna elama.

Kas midagi sellist võiks juhtuda ka Eestis?

Kergesti võib. Aga selleks on vaja plaani. Kõik ministeeriumid peavad selle nimel töötama. See, milline on Singapur nüüd, pandi plaanides paika juba kümme aastat tagasi.

Näiteks võiks Tartu Ülikooli arstiteaduskonna baasil muuta Eesti Skandinaavia meditsiiniturismi keskuseks.

Või kui rääkida turismist, siis võiks Tallinnast teha maailma koorilaulupealinna. Nii et kui ma oleksin laps, kes õpib koorilaulu, siis oleks mu unistus ja eesmärk laulda ühel päeval Tallinnas, nagu kellelgi teisel on soov jõuda ühel päeval olümpiale. Aga selleks peaks laulupidu toimuma iga kahe, mitte nelja aasta järel – see on liiga pikk vahe.

Või veel üks näide, kuidas Eestit brändida. Kui räägin Eestist, siis paljud ütlevad, et oi, see on koht, kus on nii külm, et siia tuleb kasukas kaasa tuua. Olen neile öelnud, et kui tulete Eestisse, siis ainus asi, mis kaasa võtta, on päikseprillid. Et miks? Sest siin on tulevik nii ere ja selleks tuleb end valmis panna.

Kui tihti on teil Eesti aukonsulina Singapuris tulnud tegelda Eestist pärit  kurjategijatega, näiteks narkomuuladega?

Õnneks üldse mitte. Singapuris on väga karmid narkovastased seadused. Kui tood riiki teatud koguse uimasteid, mille põhjal võib sind pidada narkoärikaks, puuakse sind üles.
Singapuris elab umbes 25 eestlast.

Esimene neist tuli sinna meie kompaniisse, et peakorteris IT-asjad korda seada. Ta tuli kaheaastase lepinguga, aga kui see lõppes, jäi sinna. Nüüd on ta elanud Singapuris juba 13 aastat ning on väga suure Singapuri panga IT-turvalisuse juht. Ja ta ei taha Eestisse tagasi tulla. Ta ütleb, et tal pole Eestis midagi teha. Tal on kaks last ja nemad räägivad mandariini keelt. Ta naine on eestlanna.

Ja naine ei taha ka Eestisse tagasi tulla?

Ei. Singapur on nende kodu. Väga vähesed tahavad Singapurist Eestisse tagasi tulla, enamik eelistab sinna jääda.

Miks?

Seal on mitu põhjust. Singapur on multikultuurne riik. Kliima on aasta läbi fantastiline, haridus- ja tervishoiusüsteem on hea, seal on turvaline. Ja Singapur on lähedal paljudele regioonidele, nii et kui on pikk nädalalõpp tulemas, võid sõita Malaisiasse, Taisse, Filipiinidele, Indiasse, Hiinasse.

Kas teie usute Eesti tulevikku?

Loomulikult, väga. Te peate vaid tegema endale selge tulevikuplaani.

Millisena näete enda osa meie keskel?

Jätkan siia oma aja ja raha investeerimist, peamiselt paberitööstusse, veidi vähem kinnisvarasse. Oleks vaja, et EAS avaks Singapuris kontori: sedasi saaks meelitada ligi uusi investeeringuid ja arendada turismi Eestisse.

Kannan küll Eesti lippu kaasas ja räägin kirglikult Eestist, kus iganes ma käin, aga aukonsuli amet ei ole selleks ikkagi täisajaga töö.

CV
Narinder Kumar

(Sonny) Aswani (48)
Ettevõtja, Eesti aukonsul
Singapuris aastast 2008

Sündinud 12. aprillil 1963 Indoneesias Jaava saarel
Haridus
1986 Kenti ülikool Canterburys Inglismaal, magistrikraad juhtimisteadustes
1984 Richmondi kolledž Inglismaal, bakalaureusekraad ärijuhtimises ja majanduses
Töö
2007–… Tolaram Corporation Pte Ltd, Singapur, direktor
1995–2007 Tolaram Baltics, Eesti, juhataja
ettevõtted:
paberivabrik Horizon Pulp & Paper, Kehra
tekstiiliettevõte Baltex 2000, Tallinn
tekstiiliettevõte Qualitex, Sindi
investeerimisfirma Tolaram Investments, Tallinn
spordiklubi Status Club, Tallinn    
1992–1994 Tolaram Moscow, Venemaa, direktor
1987–1991 Tolaram Electronics, arendusjuht
Auhinnad
Parim Eesti edendaja 1996
Parim Eesti välisinvestor 1997
Aasta välisinvestor 2001
Globaalne India äriauhind 2007
Heategevus
Tolaram Foundationi rajaja
Teinud Eestis heategevustööd vaimselt puuduliku arenguga lastega, toetanud ema Teresa ordu nunnade varjupaika Tallinnas
Isiklik elu
Abikaasa Bharti, kaks last: poeg Avinash ja tütar Prashanti
Hobid male, purjetamine, lugemine

Arvamus

Kairi Metsaots
Sonny Aswani abi Eesti aukonsuli kohal Singapuris

Sonny on erakordne inimene ja suur Eesti patrioot. Minu esimene kohtumine temaga oli kolm aastat tagasi, kui Singapuri tulin. Sain kohe aru, et tegu on pühendunud ning meie kodumaast südamest hooliva inimesega. Võiksin tundide kaupa kuulata Sonny lugusid maast ja ilmast, kuid kõige rohkem Eestimaast ja selle arengust iseseisvuse alguses. Kahtlen, et kellegi teise mitte-eestlase või isegi paljude eestlaste kogemused seoses Eestiga küünivad sinnamaani, nagu Sonnyl.

Indu ja sära tema silmist jagub ka teistele. Mul on suur au Sonnyt Eesti aukonsuli asjades assisteerida. Temaga on lausa lust koos töötada. Kahtlemata on ta inimene, kes kunagi abist ära ei ütle, vaid teeb kõik, mis vähegi võimalik.

Sonny tunneb ja hindab ka Eesti ilu ja võlu. Viimasel kohtumisel siinse pressiklubiga, kes läheb mais Eestit avastama, palus ta meestel naised koju jätta. Usun, et rohkem ei ole siin tarvis öelda. Imetlen Sonnyt ning mõtlen, kuidas ta kõike jõuab. Kindlasti aitavad tema huumorimeel ning joogatunnid. Sellist graafikut nagu temal peab oskama tasakaalus hoida.

Eks see ole ka minu roll tema elu lihtsamaks teha, mida üritan nii, kuis jaksan, teha oma täistöökoha kõrvalt turundus- ja kommunikatsioonijuhina Singapuri kriketiklubis.