Improviseeritud ITst tänapäevase lahenduseni

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raigo Pajula/Postimees

SAs KredEx asendati trobikond vanu servereid vähema arvu uutega ning pandi rakendused tööle virtuaalmasinatel – kõlab keeruliselt? Tegelikult on see lihtne kulude kokkuhoiu nipp. Räägime, kuidas jõuti probleemist lahenduseni.

KredEx asutati 2000. aastal ja töötajaid oli siis alla kümne. Alustuseks osteti üks server ja see rahuldas organisatsiooni IT-vajadused päris mitu aastat. 2008. aasta lõpus, kui asuti muutusi tegema, oli aga töötajaid 28 ning servereid juba 10.

Loomulikult polnud enamik neist päris serverid, vaid lihtsalt serveritarkvaraga töökohaarvutid. „Funktsioone oli vaja kasutada, kuid nii väikese töötajate arvu juures ei olnud mõeldav, et soetame vajaliku arvu kalleid spetsiaalmasinaid. Enamasti kasutasime riistvara, mis parasjagu käepärast oli,“ selgitab KredExi IT haldusjuht Kalmer Halliko.

KredExi infotehnoloogiline eripära seisneb selles, et see on üheaegselt pank, kindlustusfirma ja riigiasutus. Kõigis kolmes valdkonnas on vaja sellele omase spetsiifikaga infot hallata. Kuid samas ei ole võimalik kasutada ühtegi standardlahendust, sest pole olemas tarkvara firmale „pank-kindlustus-ministeerium“, kus igas valdkonnas töötab 4–5 inimest, mis kasutab ühte backoffice’it ja kus kõik menetlusprotsessid ja juhtimisinfo tuleb ühtlustada, sest juhtkond on üks.

„Välja arvatud muidugi tuntud universaalne abimees – Excel. See programm oligi esimesed 2–3 aastat meie IT-elu alus. Siis aga hakkasid mahud üle pea kasvama ning tuli asuda välja arendama tsentraalseid infosüsteeme, et andmehaldust veidigi efektiivsemaks muuta. Sellega omakorda kaasnes aga kohe IT infrastruktuuri kiire keerustumine,“ kirjeldab probleemi tekkimist Halliko.

IT haldamisega tegeles KredExis esimesed kolm aastat üks inimene poole kohaga. Polnud ju eriti midagi hallatagi. Keerulisemate probleemide puhul osteti sisse ühekordset konsultatsiooniteenust. Aastal 2004, kui KredExis IT-teemad tõsiselt päevakorda tulid, koostati IT strateegia ja arengukavad ning loodi IT jaoks ka esimene ja seni ainus täis ametikoht – IT ja arendustööde projektijuht.

Projektijuhi põhitöö oli ja on infosüsteemi arendusprojektide sisseostmine, koordineerimine ja juurutamine. Infrastruktuuri arendus ja halduse organiseerimine oli täiendavaks kohustuseks. Igapäevane haldus toimus oma jõududega. Jätkuvalt osteti sisse ühekordsete probleemide lahendamist.

Tänapäevastamine ühe projektiga

Analüüsides IT olukorda 2008. aasta lõpus ja tehes plaane 2009. aastaks oli selge, et vanaviis edasi minna ei saa. Oli viimane aeg IT ülesehitust muuta. Seadmed vajasid hädasti väljavahetamist ja tarkvara tänapäevastamist.

„Oli selge, et nii suuri kulutusi ei ole mõtet teha lühiajalisest perspektiivist lähtudes. Otsustasime, et teeme ühtlasi põhimõttelise muutuse. Viime KredExi IT infrastruktuuri järgmisele tehnoloogilisel arengutasemele, mis oleks meile kindlaks aluseks järgmisel kümnendil. Tegime endale selgeks, millised lahendused oleksid meile sobivad ja perspektiivikad, ning kuulutasime 2009. aasta alguses välja suunatud hanke,“ kirjeldab Halliko probleemile lähenemist.

Hankes osales kolm firmat. Saadud hinnad tundusid algul küll väga soolased võrreldes varasemate kulutustega IT infrastruktuurile, kuid arvestades, et soetatakse lahendust, mis peab tagama IT-vajaduse rahuldamise pikemaks ajaks kui viis aastat ning vastama tänapäevastele arusaamadele turvalisusest ja jätkusuutlikkusest, polnud olukord Halliko arvates väga hull.

„Hanke võitis IT Grupp AS. Infrastruktuuri uuendamise käigus sõlmisime ühtlasi võitjaga ka pikaajalise hoolduslepingu. IT ja arendustööde projektijuhi ülesandeks on endiselt haldusküsimustega tegeleda, kuid nüüd ei pea ta sellega ise toimetama, piisab tööde koordineerimisest,“ selgitab ta.

Tehnilisest lahendusest

Praeguseks on kolinud rakendused virtuaalmasinatele, mille aluseks on kaks füüsilist serverit (kummaski 8 protsessorit ja 16 GB mälu) ja kettaseade (2 TB). Virtuaalservereid on seal 6, tarkvaradega SBS 2008, Windows 2008, Windows 2000, Gentoo, Debian, CentOS.

Süsteemi juhtimiseks on eraldi server Windows 2003. Infrastruktuuri haldab IT Grupp AS. Rakendusi ja andmebaase haldavad Uptime OÜ, Infovara OÜ ja Alna Business Solutions UAB.

Süsteemi ümberkorraldamine planeerimisest kuni juurutamiseni võttis aega pool aastat. Sellest põhiosa kulus hanke korraldamisele ning seejärel tarnete ootamisele. Reaalseks serverite virutaliseerimiseks ja kolimiseks kulus nädalavahetus ja natuke peale.

Kulutused olid kokku 400 000 krooni. Kui oleks jätkatud vanas stiilis, oleks tulnud osta vähemalt kuus uut serverit tükihinnaga 50 000 krooni. Kuid ka need puudujäävad 100 000 on tegelikult juba praegu uues süsteemis sees.

„Meil pole seal praegu ju kogu ressurss hõivatud. Võime servereid vastavalt vajadusele juurde tekitada, ilma et peaksime riistvarale kulutusi tegema. Nii et investeering on end juba praeguseks tegelikult 100% ära tasunud. Virtuaalserveritega manipuleerimise võimalus osutus meie jaoks eriti kasulikuks serveritarkvara uuendamise käigus, mis on toimunud järk-järgult infrastruktuuri uuendamisele järgnenud poolsaasta jooksul,“ selgitab Halliko.

Uue serveri käivitamine on lihtne ja kiire. Andmete kolimine vanalt serverilt uuele ja testimine samuti. Kasutajate jaoks katkestust praktiliselt pole. Ja ei mingit raudkastide ja kaablitega maadlemist. Rääkimata sellisest olulisest asjast nagu energiasääst. Virtuaalserverite keskkond koosneb neljast seadmest. Eraldi serverite puhul oleks selle asemel olnud sama voolutarbega masinaid alates kuuest tükist.

Üks küsimus
Millal tasub serverite virtualiseerimisele mõelda, millal teha seda ise ja millal kasutada teenusepakkuja abi?

Märt Ridala
MicroLink Eesti arendusjuht

Virtualiseerimise kasutamist tasub tänapäeval igal juhul võimalusena kaaluda, sest virtualiseerimise tehnoloogiad on valmis ja töökindlad ning need ei ole väga kallid (osal juhtudel isegi tasuta). Ka litsentseerimismudelid arvestavad enamasti virtualiseerimise võimalusega ja tehnoloogiaid pakuvad mitmed firmad, sh VMWare, Microsoft, Sun jpt.

Teisalt on tänapäeva serverite arvutusvõimsus kasvanud kiiremini kui infosüsteemide ressurssinõudlus ja seega on enamikul juhtudel võimalik ühele riistvaralisele serverile panna tööle rohkem kui üks virtuaalserver, säästes kulusid ja loodust.

Teenusepakkuja abi tasub kaaluda kahel juhul, esiteks siis, kui endal ei ole virtualiseerimise kogemust ja on plaanis kasutada teda kohe kõrget töökindlust vajavate infosüsteemide jaoks. Sellisel juhul tasub vajalik kogemus sisse osta – saab kvaliteetsemalt ja kokkuvõttes ka odavamalt.

Teine põhjus, miks kaaluda teenusepakkujat, on see, et teenusepakkujatel on võimalik serveri ja salvestusseadmete ressursse erinevate klientide lahenduste vahel optimeerida. Näiteks kui uus süsteem ei vaja terve serveri võimsust, siis on mõistlik panna see samale füüsilisele masinale koos teiste ettevõtete infosüsteemiga, säästes nõnda kokkuvõttes kõigi kulusid.

Samuti on teenusepakkujatel tänu suuremale klientide hulgale võimalik ehitada töökindlamaid klasterlahendusi, kus näiteks on viiest või kas või 500 füüsilisest serverist koosnev virtuualservereid majutav keskkond, kus üks või enam servereid on varuserverid, mis võetakse automaatselt kasutusele, juhul kui mõni tööserver peaks katki minema.

Lisainfo
Mis on virtualiseerimine?

Virtualiseerimine on lihtne kulude kokkuhoiu protsess, kus ühele serverile pannakse tööle mitu rakendust, aga iga rakendus arvab, et ta töötab justkui oma eraldiseisvas masinas. Sellise tulemuseni jõutakse spetsiaalse tarkvara abil, mida leidub nii tasulise kui ka vabavaralisena.

Rahaline kokkuhoid tuleb sellest, et tavaliselt kasutab üks rakendus terve tänapäevase serveri funktsionaalsusest vaid murdosa – virtualiseerimine ongi pea et ainus võimalus efektiivselt kogu riistvarasse investeeritud ressurssi ära kasutada.

Lisaks annab virtualiseerimine ja sellega kaasnev konsolideerimine elektrisäästu – vähem masinaid võtab vähem elektrit, lihtne ju.
Tavaliste ja virtuaalserverite vahe on tegelikult samasugune nagu paber- ja arvutidokumentidel. Aastakümneid oli dokument kirjutusmasinal kirjutatud paber. Ja siis korraga oli dokumenti võimalik luua arvutifailina. Dokument virutaliseeriti.

Tänapäeval ei soovi enam keegi leppida dokumentide koostamisel nende tehniliste piirangutega, mis on siis, kui kasutad kirjutusmasinat, hoolimata sellest, et arvuti on kallim kui kirjutusmasin.

Täpselt sama lugu on ka virtuaalserveritega, mis on ka failid, mitte füüsilised objektid. Ja kõik need positiivsed omadused, mille pärast me eelistame tänapäeval dokumente arvutis koostada – saab kiiresti ja mugavalt muuta, kopeerida, kustutada jne –, kehtivad nüüd ka serverite kohta.

Kliendi infosüsteemi murekohtadest
Andre Visse
IT-grupp, teenuste valdkonna juht

Enne projekti algust oli KredEx SA serveripark vana ning amortiseerunud. Serverite keskmine eluiga oli viis aastat, mistõttu puudus serveritel garantii ning praktiliselt võimatu oli kasutusele võtta modernseid infrastruktuuri lahendusi, sh uusi tarkvara versioone. Kõik teenused jooksid otse füüsilisel riistvaral ning ettevõtte taasteprotsessid olid keerukad ning aeganõudvad.

Ettevõtte jaoks ärikriitilistel rakendustel ei olnud samuti tagatud piisav veakindlus. Kuna kliendi soov oli serverite haldus ja hooldus outsource’ida, siis puudusid vanas infrastruktuuris ka piisavad vahendid serverite kaughalduse teostamiseks (riistvaralised kaughalduskaardid).

Kokkuhoiust
Enne serveripargi virtualiseerimist oli KredExis kasutusel seitse füüsilist serverit, mille elektritarve oli 4,9 kW. Seega tarbisid serverid kuus 3528 KWh energiat. Kui võtta ühe KWh hinnaks 1,2 krooni, siis kulus energiale aastas 50 803 krooni.

Virtualiseeritud serveripark, mis koosneb kolmest serverist ja kettamassiivist, on koguvõimsusega 2,58 kW. Seega kulub kuus 1854 kWh energiat. Kui võtta ühe KWh hinnaks 1,2 krooni, siis kulub energiale aastas 26 697 krooni.
Seega aastas hoitakse energialt kokku ~25 000 krooni.

Kliendile juurutatud süsteemis on vaba ressurssi veel ~40%. Kui ressursikasutus ületab 85%, siis oleks otstarbekas süsteemi laiendada. Kogu lahendus on väga lihtsasti laiendatav serverite lisamise ning kettamassiivi laiendamisega.

Juhul kui klient vahetab kolmeaastase tsükliga välja kõik serverid, siis füüsilise infrastruktuuri korral kuluks kliendil ~ 7 x 50 000 krooni = 350 000 krooni. Virtuaalse infrastruktuuri korral oleks kulu ~1 x 50 000 (keskhaldusserver) + 2 x 70 000 krooni = 190 000 krooni. Kokkuhoid seega 160 000 krooni (eelduseks on võetud, et kettamassiivi eluiga on märkimisväärselt pikem – 5–6 aastat).

Projekti ajakava

1. Kliendile sobiva lahenduse väljatöötamine (planeerimine ja disain)
2. Kettakasti ja serverite komplekteerimine ja füüsiline installatsioon
3. ESXi serverite installeerimine uutele serveritele
4. Olemasolevate Linuxi serverite virtualiseerimine (GSERVER, Symantec Mail Security)
5. vCenter Serveri keskhaldusserveri installeerimine ja seadistamine
6. SBS 2008 installeerimine virtuaalkeskkonda (2 eraldiseisvat serverit) ja andmete migreerimine SBS 2003 keskkonnast, k.a failide ületõstmine FSERVERist
7. Ülejäänud serverite virtualiseerimine, kasutades VmWare Converterit
8. Dokumenteerimine

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles