Finantsplaneerimine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Finantsplaneerimine aitab luua tulevikku suunatud terviklikku pilti ettevõttest, konkretiseerides ettevõtte plaaniperioodi eesmärke ja nende saavutamise teid. Finantsplaneerimine võimaldab hinnata ettevõtte kasumit/kahjumit, rahavoogusid, varasid ja kohustusi tulevikus. Seetõttu on finantsplaneerimisel oluline roll ettevõtte stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse tagamisel.
Tulevaste tegevuste oskuslik planeerimine võimaldab sihipärasemalt koordineerida ettevõtte allüksuste eesmärke ja ülesandeid, motiveerida töötajaid saavutama püstitatud eesmärke ning kontrollida allüksuste tegevustulemusi. Ettevõtte juhtide jaoks tähendab finantsplaneerimine peamiselt otsuste langetamist võimalike ressursside kasutamise kohta. Finantsplaneerimise eest vastutab üldjuhul finantsjuht. Võimalikult objektiivne ja kompleksne finantsplaan valmib aga ettevõtte kõigi valdkondade juhtide koostööna. Finantsplaneerimine on seega vajalik ühenduslüli ettevõtte erinevate allüksuste tegevuste koordineerimisel.
Finantsplaneerimine hõlmab endas kolme tegevuste gruppi: prognoosimist, alternatiivide projekteerimist ja konkreetsete plaanide koostamist. Prognoosimise abil püütakse aimata eelseisvaid tegevusvaldkonnaga seotud arenguid (näiteks turunõudluse, hindade, tehnoloogia üldisi muutusi), ennustades selle alusel potentsiaalseid tegevusmahte. Alternatiivide projekteerimisega antakse hinnang ettevõtte olukorrale erinevatel tegevusmahtudel alternatiivsetes situatsioonides. Alternatiivide väljatoomine loob võimaluse võrrelda otsuste kasulikkust ja suunata ettevõtte tegevustulemusi. Plaanide (eelarvete) koostamise ja vastuvõtmise tulemusena seotakse ettevõtte juhid vastutusega saavutada plaanides toodud eesmärgid.
Koondplaan
Kvantitatiivse tegevusplaani kokkuvõtet konkreetsetes tingimustes ettevõtte kõigi allüksuste lõikes nimetatakse koondplaaniks. Koondplaan lähtub ettevõtte üldistest strateegilistest eesmärkidest. Koondplaan koosneb põhitegevuse plaanidest ja finantsplaanidest. Põhitegevuse plaanide koostamise aluseks on järgneva perioodi prognoositav müügimaht. Selleks vajalikud ressursid ja nende täiendav soetamise vajadus määratletakse konkreetsete plaanidena. Nendeks võivad olla materjali ostu, tööjõukulude, tootmiskulude, müügikulude ning juhtimiskulude plaanid. Toodud loetelu on vaid näitlik. Sõltuvalt ettevõttest (tegevusvaldkonnast, suurusest, arengufaasist) tuleks selles koostada vaid need põhitegevuse plaanid, mis on vajalikud konkreetse ettevõtte eesmärkide saavutamise teede väljatoomiseks. Põhitegevuse planeerimine lõpeb esialgse plaanilise kasumiaruandega, kus plaaniliste äritegevuse tulude ja kulude vahena selgub äritegevuse tulemus – kasum või kahjum.
Koondplaani teine pool on seotud finantsidega, milles tuuakse välja planeeritava tegevuse jaoks vajalikud rahastamise allikad, nende kasutamine ja sellega kaasnevad rahavood. Tüüpilisteks finantsplaanideks on plaaniline kasumiaruanne, investeeringute plaan, rahavoo plaan ja bilanss. Plaanilises kasumiaruandes kajastatakse lisaks põhitegevuse plaanidest tulenevatele kuludele veel võimalikud finantstulud ja finantskulud (nt laenudest tulenevad intressid, liisingumaksed). Investeeringute plaanis kajastatakse vajalikud investeeringud (näiteks tehnoloogia uuendamiseks, seadmete ja masinate soetamiseks) planeeritaval perioodil. Rahavoo plaani pannakse kirja tulevased rahavood sissetulekute (laekumised ostjatelt, laenude saamine jne) ja väljaminekutena (tasumised tarnijatele ja töötajatele, laenude tagasimaksed jne). Plaaniline bilanss hõlmab ettevõtte finantsseisu varade, kohustuste ning omakapitali lõikes eraldi plaaniperioodi alguse ja lõpu seisuna.
Üldjuhul koostatakse ettevõtte koondplaan koos detailsete osaplaanidega aasta kohta. Selleks et ettevõtte plaane saaks kohandada keskkonnamuutustele vastavaks ja samuti vältida aasta lõpul planeerimisprotsessiga kaasnevaid asjatuid pingeid, on mõistlik kasutada jooksvat planeerimist. Sel juhul ei ole plaanide koostamine mitte ühekordne tegevus aastas, vaid plaane koostatakse ja korrigeeritakse järjepidevalt. Näiteks vaadatakse järgneva 12 kuu plaanid üle iga kolme kuu järel. See võimaldab kiiremini kohandada ettevõtte tegevust aset leidnud muutustele (konkurentsi tihenemine, hindade tõus või langus jne) vastavaks. Kord juba kasutusele võetud plaanid võimaldavad ettevõttes eesmärgipärasemat tegutsemist ja on ühtlasi tegevuste kontrolli ning tulemuste hindamise abivahend.
Lähtuda erinevatest tegevusalternatiividest
Kogu planeerimisprotsessi eripära sõltub ühelt poolt ettevõtte omadustest (selle struktuurist, tegevuseesmärkide konkreetsusest, juhtide suhtumisest plaanidesse, planeerimise traditsioonidest jne) ja teiselt poolt tegevusvaldkonna tulude ja kulude prognoositavusest. Arvestades tänapäeva muutlikku majanduskeskkonda, on üldiselt kogu planeerimisprotsessi kõige probleemsem osa piisavalt täpsete prognooside saamine. Tulevikku puudutava määramatuse vähendamiseks oleks mõttekas ettevõtte tegevuse planeerimisel lähtuda erinevatest tegevusalternatiividest. Samuti on oluline pidevalt jälgida ettevõtte tegevust mõjutavaid tegureid ja vajadusel kohandada juba vastuvõetud plaane. Samas tasuks hoiduda plaanide pidevast muutmisest, kuna seetõttu võib oluliselt kahaneda töötajate motivatsioon või ähmastuda eesmärgid, mille suunas iga päev liikuda. Planeerimise selguse suurendamise ja probleemide vähendamise huvides on mõttekas välja töötada plaanide (eelarvete) koostamise juhendid. Selleks et finantsplaneerimine tehniliselt edukalt toimiks, peaks seda toetama ettevõttes kasutatav majandustarkvara.
Lõpetuseks võiks kindlasti silmas pidada seda, et finantsplaanide koostamist ei tohi mingil juhul seada omaette eesmärgiks. Finantsplaneerimist tuleks käsitleda pigem kui juhtimise abivahendit, mis võimaldab suurendada soovitud eesmärkide saavutamise tõenäosust tulevikus.