Uusaasta 2010

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tegelikult peaksin siin kirjutama ühe artikli asemel pigem kaks või kolm: „ärahellitatud jõmpsikate“ artikkel 90%-le töötavatest ameeriklastest, eurooplastest ja jaapanlastest ning paar tükki veel. Me elame külluses priisates. Punkt. Meile on raske kaasa tunda isegi majandussurutise raskuste valguses. On ka selliseid jõukate riikide elanikke, kes elavad tagasihoidlikumalt, neid on miljoneid ja miljoneid. Kolmas artikkel peaks vähemalt ära mainima need miljardid, kes elavad toimetulekupiiri peal või alla selle – kolmandasse rühma lisanduvad ka need miljonid, kes on sõdade või kodusõdade küüsis vms.

Minu \"I maailma rühma\" kohta on mul üks sõna. See oli mul mõtteis juba enne Northwest Airlines\'i terrorismifiaskot jõulude esimesel pühal.

See sõna on: optimism.

Eeldan, et mu arvuti töötab – nagu ka mu ülejäänud elektroonikaseadmed.
Eeldan, et mu auto käivitub ning et bensiini jagub rikkalikult.
Eeldan, et mu toit on ohutu.
Eeldan, et mu kaks kasupoega jõuavad pühadeks koju.
Eeldan ...
Eeldan ...

Mul on maakodu jaoks elektrigeneraator, mille soetasin ettevaatusetuhinas enne millenniumivahetust. Mul on ka kuue kuu varu ravimeid, mida mu arst soovitas linnugripipaanika ajal.

Olin kaks aastat Vietnamis.

Kuid ma olen „pehme poiss“. Eeldan, et kõik, mida mul on vaja, töötab ning pisitakistused ajavad mind tigedaks.

Mul pole mingit kavatsust hakata ellujääjaks – kuigi mu maakodu on sellise elustiili jaoks üsna sobiv koht. Siiski on mul kavas mõelda „sellele“ natuke rohkem, kui olen seda teinud.

Nagu juba mainisin, oli mul plaan kirjutada optimismist juba enne terrorismiehmatust. Seda eelkõige, kuna võhikuna fakte vaagides tundub mulle tõenäolisena, et lähima kümne aasta jooksul on oodata suurt terroriakti, võib-olla ka veel üht finantskrahhi ja nii edasi.

Jätan selle lõpetamata mõtte nüüd sinnapaika, nimetagem seda läbinähtavaks optimistlikuks püüdeks tähelepanu tõmmata.

Veel on viis väikest lõiku, mida mu 2010. aasta uusaastaartikkel peaks sisaldama. Esimene on seotud mu uue raamatuga, mida ma kirjutan.
See käsitleb laias laastus „alustõdesid“, täpsemalt tähelepanelikkust ja viisakust. Minu arvates tasuvad tähelepanelikkus-viisakus-meeldivus-sündsustunne-lahkus-tunnustamine end kokkuvõttes kuhjaga ära. Need tasuvad end ära peeglisse vaadates või oma lapsi kasvatades. Ma arvan juhtumisi ka, et need on otseselt seotud optimismiga – et maailma õrn kohtlemine toob kasu inimkonnale ning hoiab pingeid (emotsionaalseid reaktsioone ränkadele uudistele) natuke vaos.

Laenates häbitult Robert Greenleafi sõnu, olen ma „teeniva juhtimise“ innukas austaja ja järgija. Juhid töötavad nende heaks, kes neile alluvad – mitte vastupidi.

Kolmandaks sõnaks on teenimine. Oma uues raamatus nimetan ma juhtimist „pühaks usalduseks“. Laenates häbitult Robert Greenleafi sõnu, olen ma „teeniva juhtimise“ innukas austaja ja järgija. Juhid töötavad nende heaks, kes neile alluvad – mitte vastupidi.



Neljas sõna: panustamine. Meil, I rühma omadel (vt ülalpool), lasub tungiv kohustus ulatada abikätt. Ma ei ela jõukas kogukonnas ning hindan sügavalt aja ning energia hulka, mille mu naine pühendab tööle meie kohaliku lasteaia nõukogu juhatajana. (See pole sugugi ta ainus ettevõtmine ühiskondlikult kasuliku töö vallas, see lihtsalt meenus mulle esmalt.) Sattudes nüüd mingil määral vastuollu oma jutuga III rühmast, pooldan ma innukalt, et inimene, kui ta pole just Bill Gates, teeb pingutusi (ajalisi ja rahalisi) kohalikul tasandil, kus nende mõju on otsene. (Võimalik, et kohaliku „fanaatikutööga“ tegelemine tekitab tahtmise ka tegevust laiendada.)



Järgmiseks, eelviimaseks sõnaks on...... õppimine. Parim moodus püsida värske ja energilisena ning seeläbi minu arvates kasulikuna, on otsida uusi kogemusi ja õppimisvõimalusi. Sarnaselt kõikide nende „sõnadega“ nõuab ka see läbimõtlemist (planeerimist) ja tööd – kuigi see töö peaks igal juhul suures osas olema vaid puhas rõõm.



Viimane sõna? Mu vana sõber ... MEISTERLIKKUS. Ma ei tüdine sellest iial, loodetavasti sina samuti mitte. See on suurepärane standard, mille poole püüelda, suurepärane eluviis (selle poole püüdlemine).



Niisiis on minu eesmärgiks 2010. aastal keskenduda järgmistele sõnadele:

  • Optimism.
  • Tähelepanelikkus-viisakus.
  • Teenimine.
  • Panustamine.
  • Õppimine.
  • MEISTERLIKKUS.

Nende abil ei lahenda küll Aafrika probleeme ega „sooliste mõrvade“ küsimust, millest ma olen kirjutanud (kui tüdrukuid mõrvatakse miljonite kaupa vaid sel põhjusel, et nad on tüdrukud). Selle eest palun ma vabandust.
Igal juhul soovin ma, et uus aasta tooks sulle rahu, tervist, energilist tegutsemist ja avastusi.

Vaata ka  \"\"\"\"

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles