Maailmas on loovuse kriis

„Loovmõtlemine\" on midagi enamat kui lihtsalt \"loovus\". Ja äriinnovatsioonid ei rajane loovisiksustel.

Britid on tuntud alternatiivkunsti, -muusika ja -kunsti piiride laiendajad. Kunstil on Briti kultuuris väga suur osa. Minugi loovmõtlemine arenes välja 70ndatel seal elades. London on alati olnud loominguline linn, mis seisneb innovatsioonil ja ideedel. Loovtööstused – arhitektuurist ja reklaamindusest kuni lavakunsti ja kirjastamiseni – toovad Londonisse igal aastal 21 miljardit naela. See on rohkem kui kõik tootmisharud kokku ning jääb alla ainult äriteenuste 32miljardilisele käibele. Loovtööstused moodustavad Londoni suuruselt kolmanda tööhõivesektori, 525 000 inimest on otseselt seotud loovtööstuste või muude tööstuste loovharude tegevusega.

Te ilmselt teate, et suurem osa Londonist on kaetud CCTV-kaameratega ning et see on kõige rohkem jälgitud linn kogu maailmas. Iga 14 kodaniku kohta on seal üks CCTV-kaamera. Hinnanguliselt on Londoni 32 linnajaos praegu 400 000 CCTV-kaamerat (sealhulgas need, mis on kauplustes), mis maksavad kokku üle 20 miljoni naela. Kõige värskem loovidee on CCTV-peadega postitantsurobotid, mida esitleti hiljuti näitusel „Mutate Britain“ Londoni Behind the Shuttersi galeriis. Kunstnik Giles Walkeril õnnestus ühendada Suurbritannia uus rahvuslik sümbol (CCTV) robootikaga viisil, mis muudab orwelliliku tuleviku peaaegu seksikaks. Ei kujuta ette, millise rakenduse leiaksid need robotid tegelikkuses, kuid oma kontorisse tahaksin üht sellist küll.

Tippjuhid üle kogu maailma olid seisukohal, et nendeni jõudnud kraadiomanikud EI suutnud vastata tippjuhtide peamisele nõudele: loovmõtlemisele ja innovatsioonile.

London Business Schoolis toimusid hiljutise tippjuhtide seas tehtud uuringu põhjal tõsised diskussioonid nende MBA-programmide kiirelt muutuva maailmaga kohandamise üle. Põhjuseks oli, et tippjuhid polnud värskete MBA-kraadi omanike suhteliselt masinlike mõtlemisprotseduuridega üldse rahul. Tippjuhid üle kogu maailma olid seisukohal, et nendeni jõudnud kraadiomanikud EI suutnud vastata tippjuhtide peamisele nõudele: loovmõtlemisele ja innovatsioonile.

Vaatamata igasugu uutele toodetele ja pöörastele äriideedele on maailma tabanud loovuse kriis. Need, kes tahavad püsima jääda 21. sajandil, mida Mehhiko president Vincente Fox nimetas ÜRO 5. loovuse ja innovatiivsuse kongressil „loovuse ja intellektuaalse kapitali arengu sajandiks”, peavad keskenduma oma loovmõtlemise oskuste arendamisele. Mis on aga loovmõtlemise oskused?
Mida üldse kujutab endast „loovmõtlemine”? See ei tähenda uute ideede genereerimist. See pole vaid uute asjade leiutamine, vaid algab omaenda vaimse suutlikkuse teadvustamisest. Alljärgnevad faktid on enamikule inimestele teadmata:

• Peaaegu igaüks suudab genereerida loovaid ideid vähemalt viis korda kiiremini kui võimalikuks peab. 
• Paindlikkus, originaalsus ja innovatsioon ei ole kaasa sündinud. Need oskused on harjutatavad, õpitavad ja rakendatavad just nagu ükskõik milline võõrkeel. Kõik inimesed on sünnipäraselt loomingulised, kuid seda erineval moel. 
• Levinud vasaku/parema ajupoolkera mudel on puudulik ja ohtlikult ekslik. Inimese pea ei tööta niimoodi. Sel pole mingit teaduslikku alust. 
• Personaalsed vastandumised loomingulisust ümbritsevas korporatiivses kontekstis takistavad arengut ning tuleks täielikult unustada.

Loovus EI võrdu innovatsiooniga, kuigi need kaks on omavahel seotud küll. Fast Company pakub tabavat definitsiooni: „Loovuse ja innovatsiooni vahel on vahe. Loovus on millegi uue väljatöötamise protsess. See on innovatsiooni eeltingimus. Innovatsioon aga on loovuse praktiline rakendus. Hea idee on väärt asi, kuid kui see jääb mingil põhjusel rakendamata, pole meil muud kui loovus. Seega on innovatsioon idee tõestuseks. Rakendus on osa valemist.“

Äriline innovatsioon EI sõltu loomingulistest inimestest. Innovatsiooniga seonduv keerukus käib sageli loomingulistele inimestele üle jõu. Keerukus ja muudatustega toimetulek on iga innovatsioonialgatuse tuum. Ideed on lihtsad ja tänapäeval odavad. Iga innovatsiooniga kaasneb alati palju keerukaid elemente. See muudabki innovatsioonide turuletoomise niivõrd raskeks.

Kuidas saavad firmad innovatsiooni tekitada? Kas organisatsioonid tulevad toime arenguks vajalike muutustega? Parim moodus tuua oma firmasse innovatsioon ei ole loominguliste inimeste palkamine. Selle efektiivsusaste on vaid 25%. „Prototüüpide” kultuuri arendamine on paljude organisatsioonide jaoks võõras toiming, kuid see on parim vahend (ülejäänud 75%) ebatraditsioonilise mõtlemise juurutamiseks. Alguses julgustab see eksperimenteerima, mis omakorda viib õppimiseni. Eksperimenteerimine tähendab toodete-teenuste arendamise ning õppimist soodustavate tehnoloogiate prototüüpimist. See tähendab multidistsiplinaarse mõtlemise töösserakendamist ning funktsionaalsest eraldatusest vabanemist ning nõuab organisatsiooni graafikul erinevaid kaste ühendavate joonte vahelise koostöö uut taset. Loomulikult võite ka organisatsiooni graafiku hoopis minema visata.

100 (või ka 50) aasta eest sai firma, kel oli hea toode, võtta aja maha ja teenida oma toote pealt 5 või ka 10 aastat. Kuid tänapäeval annab see vaid 6–12 kuud eelise ja peaaegu kohe tuleb hakata mõtlema järgmise viie sammu peale. Keegi ei saa lubada endale pikaks ajaks aja mahavõtmist. Organisatsiooni seisukohast on innovatsioon võrdlemisi analüütiline protsess – see pole metsas uute pööraste ideede väljahaudumine. Tuleb analüüsida tööstuseväliseid trende, jälgida nõrku signaale, koostada tulevikustsenaariume, hinnata oma põhivarasid jne. Selliseid tegevusi aga ärikoolide õppekavad ei sisalda.