Paragone - innovatsiooni päästik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas oled mõelnud miks oli renessanssiaegses Roomas, Veneetsias ja Firenzes, kus rahvaarv oli kokku umbes 200 000 inimest, uskumatult palju läbimurdelisi saavutusi - maailma suurim kupliga kiviehitis, kuulsad maalid, tehnoloogilised läbimurded klaasipuhumises, edusammud pronksi valamises ja palju muud?
Üks põhjus on koostöö. Mitmed tollased põhimõtted on tuntud ja esinevad ka tänapäeva loovmeeskondade juures - erinevate ekspertide kokkupõrked, suhteliselt lõdvad regulatsioonid või juhised, vabalt tõlgendatavad eesmärgid. Vähem on aga teada tõsiasi, et renessansiaegne loovus oli suuresti rivaalitsemisele üles ehitatud. Kuigi need linnad olid tänases mõttes väikesed, meelitasid nad märkimisväärsel hulgal kokku maalikunstnikke, skulptoreid ja käsitöölisi, kes soovisid leida Vatikani heakskiitu. Just konkurents Leonardo, Michelangelo, Raffaeli ja teiste vahel viis selleni, et seda perioodi ajaloos teame tänaseni kui ühte viljakamat aega.
Mõned tähelepanekud, millest võiks tänastel juhtidel kasu olla:
- Anna arendajatele hingamisruumi. Pole üllatus, et paljude suurte avastusteni on jõutud juhuslikult või ekslikult. Nutikad otsustajad lasevad vigu teha ja veelgi enam - nad lubavad ootamatuid leide edasi uurida. Viimasel ajal on palju juttu olnud Google´ist, kes laseb töötajatel osa tööajast uurida neid projekte, mis neile just sel ajahetkel huvi pakuvad. Samas pole see mingi uus lähenemine - seda on varem rakendanud mitmed firmad eesotsas 3M-iga. Omaaegses Itaalias oli selle paralleel kunstnikule loomevabaduse jätmine - kui paavst tellis tollal eelkõige skulptorina tuntud Michelangelolt Sixtuse kabeli laemaali, siis alguses ta teadis ja ütles täpselt, mida ta sinna soovib. Hiljem anti Michelangelole vabad käed. Tulemust me teame. Oluline aspekt siinjuures oli ka tollaste meistrite pidev soov seada endale eesmärke, mis alguses tundusid käeulatusest väljas olevat - see motiveeris õppima, otsima ja pingutama.
- Tekita positiivne konkurents. Kuigi tollased meistrid suhtusid teine-teisesse suure lugupidamisega ja hindasid üksteise töid kõrgelt, olid nad siiski ka konkurendid nii tellimiste kui ka au, kuulsuse ja raha osas. On teada, et konkurents võib tekitada destruktiivset energiat. Täna aga tundub, et renessansiaegne konkurents sünnitas hoopis loome- ja innovatsiooniplahvaku. Tegemist oli millegagi, mida nimetati itaalia keeles paragone (e.k. võrdlus), mille käigus üks töö seati teistele eeskujuks, ideaaliks. See oli omamoodi produktiivne konkurents - meistrid olid konkurendid, aga samal ajal laenasid ja õppisid üksteiselt. Üks ei võitnud teise arvelt, vaid võrdlemine viis kõigi arenguni ja uute, suuremate saavutusteni. Firmad peaksidki keskenduma paragone loomisele oma loovtiimides. Üks võimalus selleks on, nii nagu Firenzes tehti, panna mitu teine-teisest sõltumatut meeskonda samaaegselt ühte probleemi lahendama. Tundub kulukas? Aga kui see viib tulemused hoopis uuele tasemele?
Loe põhjalikumalt (sh ka GE’s Global Research Groupí kogemust): McKinsey Quarterly
Kommentaar:
Hanno Lindpere: Seda peaks vaatama ka impeeriumite kontekstis - alates Babülonist ja Roomast. Impeerium on definitsiooni kohaselt suur, seda on vaja juhtida ning sealt on alati midagi õppida. Mind ennast on hämmastanud kõige rohkem Babüloni meelelahutustööstus, kuhu ka Aleksander Suur \"ära uppus\".