Milline on Sinu arvates homse töökoha, loovuse ja hariduse suhe Eestis?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
IBM´i poolt selle aasta kevadel 66-s riigis 33 tööstusharu liidri seas läbi viidud uuringust selgus, et tänased ärijuhid usuvad, et tulevikus edukas olemiseks on kõige olulisem kompetents loovus.
Loovuse all peetakse siis silmas oskuseid:
- leida uusi seoseid,
- mõista tervikut,
- muuta ärimudelit,
- aidata oma inimestel mõttekrampidest ja stereotüüpidest välja tulla,
- jmt.
Peamised põhjused mis loovust järjest olulisemaks muudavad on:
- kasvav regulatsioonide hulk,
- maailma majanduskeskuste muutumine (Aasiasse kandumine),
- järjest kasvav muutuste tempo erinevates tööstusharudes ja sellest tulenev ärimudelite muutumine,
- infohulga pidev kasv ja klientide ootuste ning teadlikkuse kasv.
Ühesõnaga kõik läheb keerulisemaks (mis pole uudis) ja rohkem on vaja oma peaga mõelda. Nii USA-s kui Euroopas on äriajakirjades ja blogosfääris see teema kõvasti arutelusid tekitanud. Peamine arutelu objekt on haridussüsteem – kas ja kui palju see loovust toetab või pärsib.
Seega, ma riskin nüüd eksida, aga minu meelest domineerib Eestis loogilis-ratsionaalne mõtlemine ja loovus on teisejärguline. Koolis käimise eesmärk on teadmiste meeldejätmine ja nö ainuõigete vastuste andmine teadmiste kontrollimisel. Väga suurt rõhku ei panda erinevates ainetes saadud teadmiste ühendamisele ja uue otsimisele ning avastamisele.
Ma olen kaugel sellest, et öelda, et kool on paha või et õpetajad on süüdi. Õpetajad on kahtlemata ka keerulises olukorras – ühelt poolt panevad neile kohustused kehtivad õppekavad ja teiselt poolt tahavad lapsevanemad kiirelt tulemusi näha.
Mõned lõpetamata mõtted, kust minu meelest saaks lahendust otsima hakata, näiteks – kas meie ülikoolides õpetatakse tulevastele õpetajatele loovtehnikaid? Minu teada mitte. Ja isegi kui õpetaja tahaks, siis kuidas ta saaks loovust hinnata? Praegune koolisüsteem on suunatud standardiseeritud teadmiste ja oskuste paljundamisele. Hindamise vaatepunktist on see loogiline – kui kõik on standardiseeritud, siis on tulemused täpselt mõõdetavad ja lapsi lihtsam hinnata. Originaalset mõtlemist ja lahenduskäike on raske omavahel võrrelda ja seega ka hinnata. Kõike eelnevat arvestades – lihtsam on loovusega mitte jännata ja seda mitte hinnata?
Aga kui see on teravas vastuolus sellega, mida homses ühiskonnas vaja on? Millised on lahendused? Kes ja kust saab seda muutma hakata? Kirjuta oma mõtteid, lisa linke uuringutele jne.