Anu Tali: Me ei ole nii kehvad, et kõigile meeldida.

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Intervjuu Põhjamaade Sümfooniaorkestri dirigendi Anu Taliga

Põhjamaade Sümfooniaorkester (NSO) on teistsugune orkester – oma ruumideta, oma saalita. Korraldate orkestrit sisuliselt kahekesi vaid koos oma õe Kadriga, samas olete mängima koondanud suurepärased muusikud.

Kõik muusikud on minu kutsutud. Me mängime koos, sest meile meeldib. Oleme nagu festivaliorkester, kes paar korda aastas kokku saab. Muusikud võtavad end selleks ajaks vabaks, sest nad tahavad ise kokku tulla.

Põhjamaade Sümfooniaorkester sai alguse 1997. aastal. Tegelikult oli see alguses Eesti-Soome sümfooniaorkester. Tegemist oli projektiga Soome Vabariigi aastapäevaks, kus esinesin mina ja Mikko Frank, tänane Soome rahvusooperi muusikaline juht. Läks väga hästi. Muusikud soovisid, et võiks veel kord kokku saada. Sellest tuli maailma muusikaliste pealinnade seeria, mis äratas võimsa vastukaja. Kontserdid täitsid oma koha, mida järelikult varem polnud tehtud.

Kas vaimustus on see, mis kõiki mängijaid ühendab?

Me ei ole nii kehvad, et kõigile meeldida. NSO tegutseb olenemata sellest, et pole võimalik kunagi jõuda ideaalseni. Alati ei lähe hästi, aga allahindlust ei tee. On põhiline, et ei muudetaks suunda, kui see on välja valitud.

NSO esimene proov näeb vaatamata vaimustusele välja väga loova kogemusena. See on kui võistumängimine. Kõigil on palju pakkuda – kool on väga erinev ja ühtlustamata – natuke metsik. Aga kuna kõik inimesed on vastuvõtuvõimelised, siis teine proov erineb esimesest kardinaalselt. Kuidas kõik kuulavad! See vahe on muljetavaldav.

Tavaliselt vaatame sümfoonia neljast osast üle vaid ühe. Selle alusel saab selgeks, kuhu liigume. Ülejäänus tuleb usaldada muusikuid, inimestel on kogemused ning nad saavad aru, mida nendelt oodatakse.

Tšaikovski kuuenda sümfoonia esitlusel Leipzigis näitas tšello kontsertmeister poognat, millel sisuliselt polnud enam jõhve peal. See oli väga lähedal sellele, mida võib pidada ideaaliks. Ilmselt olin kõige lähemalt sellele, mida soovin. Samas oli ta juba ka piiri peal, millest üle minna ei saa. Kriitikud küll ütlesid, et nii pole seda kuuendat pole veel kuuldud ja seda pole võimalik ka üle mängida.

Oluline on olla vaimustunud. Oleks vaid rohkem selliseid hetki ja inimesi, kes on vaimustunud millegi tegemisest. Ole vaimustunud oma tegemistes! Ja veel kord: maailma kõvemad mehed ei tee mingisugust allahindlust. Nad teevad kõik, mida sa tahad. Eelkõige ei tee nad allahindlust iseendale. See on ainus viis, kuidas nad elada oskavad.

Kas orkestris püüdlete alati oma ideaali poole?

Jah. Väikesel kohal nagu minu Eesti pole ideaaliga võrdlusmomenti. Pead heaks, aga ei tea, kui hea on parim. Mittehea võib ka olla hea ning idealiseerid seetõttu keskpärasust. Pole võimalik teha väikeses riigis maailma tipptasemel sümfooniaorkestrit. Seetõttu tuleb teha üheskoos parimatega.

Ka parimatega koos töötades peab arvestama, et materjal osutab alati vastupanu. Igasugune. Noodid, inimesed. Eriti suurt vastupanu osutab suur ja vana koosseis, milles on oma hingus ja ideaalid. Tunnetamiseks lähen ja lasen läbi mängida, löön loo lahti ja vaatan, mis tuleb.
Hea tulemus pole ka alati lõputu harjutamine. Leida on vaja lahendus – kood. Kui selle skeemi leiad, jooksevad paika ka paljud teised asjad. See on palju suurem süsteem. Osad lähevad ise paika, iga noodi kallal tegutsedes lahkub aga põhiidee. Igal orkestril ja lool on just oma interpreteerimise võimalus – see vesi, millesse sukeldud, sisaldab oma mineraale. Seal ei tule parimat, kui ujud vales tempos või vale tehnikaga.

Kui tead, mida tahad, on suur oht, et sinna ka jõuad. Inimesed, kes seavad sihid ja tõeliselt tahavad, jõuavad väga kaugele. Ja nad tunnevad omasugused ära. See ei pruugi olla sama ala, aga nad tunnevad ära.

Kontserdid on nõudlikud. Kuidas sa end taastad?

Mul on väga raske minna uude kohta. Endast on nii kahju, kui lähen uude kohta. Kodust lahkumine on keeruline, kuigi reisin väga palju.

Mul on olemas märkmik, kuhu olen kirja pannud kunagi tekkinud ideid. Tänavune hooaeg on seal 2002. aasta kohal.

Esimesse proovi, uude hotelli on raske minna. Samas kui olen juba kohal ning esimene proov on toimunud, muutun nagu kohalikuks. Kui juba korra käidud, siis on seal ikka märksa lihtsam. Viimasel ajal meeldib ujuda. See on andnud ka töös olulist vastupidavust ning üllatus – enam närviliseks ei lähe. Ei jaksa reageerida väikestele asjadele.

Kuidas ideed sünnivad?

Mul on olemas märkmik, kuhu olen kirja pannud kunagi tekkinud ideid. Tänavune hooaeg on seal 2002. aasta kohal.

Sinu õppimise tee on läinud ühes suunas. Juba väga noortena lõite enda orkestri.

Teadsin juba 17aastasena, et dirigeerimisvalmidust ja muusikaga tegelemist keegi minult ära ei saa võtta. Mitte et ma oleksin olnud dirigent – polnudki seda. Partituuri lugemise oskus, mis on olemas ka kontserdita, see ära ei kao.

Oma dirigendikarjääris olin kõige kõvem käsi 18aastasena. Pärast seda on tulnud ainult allakäik. Ehk siis ma teadsin, kuidas kõik ikka peab olema. Täna kuulan märksa rohkem, mida vastu peegeldatakse, ning arvestan sellega.

Mida märksõna „juhtimine“ sinu jaoks tähendab?

Intelligentsed inimesed saavad ise oma veast aru ja parandavad selle ning see ei kordu. Seetõttu ma ei taha töötada ka rühmaga nii, et ülejäänud orkester ootab – kogu aeg peab edasi liikuma.

Ma ei hakka kunagi näiteks pillirühma häälestama. Inimestel peab olema pidevalt orkestris midagi teha, tegevus. Kui üksik mängija teeb orkestris vea, siis ma ei süüdista teda. Ma põhimõtteliselt täiesti teadlikult ei kuule teda. Ei ole vaja kogu masinavärki selle pärast kinni pidada. Intelligentsed inimesed saavad ise oma veast aru ja parandavad selle ning see ei kordu. Seetõttu ma ei taha töötada ka rühmaga nii, et ülejäänud orkester ootab – kogu aeg peab edasi liikuma. Mulle ei meeldi teha kadalippu teiste inimeste ees.



Aga üksikisikut tunnustada – kuidas ta mängib ning et teda kuulatakse, seda võib kindlasti. Dirigendina kuuled sisuliselt kõikide orkestrantide mängu eraldiseisvana.



Kunagi ei vaidlusta ma kontsertmeistri ideid. Euroopas pole kontsertmeistritel sageli eriti võimu. Minu jaoks on nad olulised, kunagi ei tee ma oma leitnanti maha. Kui on vaja midagi muuta, siis proovime homme teisiti. Kontsertmeistrid teavad, et ma neid täielikult usaldan.

Mis iseloomustab orkestrit kui üsna suurt organisatsiooni?

Üks karjub, teine räägib vaiksemalt, kolmas aeglasemalt, neljas vabandab. Suure hulga inimestega erinevad inimesed neutraliseeruvad. Kes ei jõua lühikese ajaga välja ütelda, talle antakse selleks aega, töökeskkond neutraliseerub. Pead suhtlemisel usaldama orkestrit, paljud asjad parandavad ennast ise.

Massis ei tohi ka ärrituda. Intriigiga rikud vaid oma tuju. Isegi kui tundub, et keegi ütleb midagi ärritavat – tegelikult tahab ta ju parimat.

Kui tihti teed kriitikat?

Kriitika teemadel, et ta on noor või naine, ei anna midagi juurde. Räägime parem midagi uut, mida kohe pole märgata.

Kuidas suhtuvad orkestrisse muusikute tööandjad?

Ütlen naljaga, et viin teie muusikud minema. Muusikud võtavad end vabaks, et tulla meiega mängima. Kui need tööandjad on entusiastid, siis enamasti nad toetavad seda.

Eestlasi on vähe. Oleme väike, seetõttu ei saa meil olla tipptasemel maailmaorkestrit. Omamoodi on see nakatav, kui saad mängida koos maailma tippudest asjatundjatega. Terve mõistus ütleb, et tuleb meeled ja piirid lahti hoida. Igasugune kõrgprofessionaalsus ja käitumismall nakatab.

Eesti mure on ka meie suletus. Välismaal kontaktidega märkmik ei loe, vaja on näidata tulemust.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles