Innovatsioonist ja ekspordist Eestis

Eestis on ühele poole saanud järjekordne majanduskasvutsükkel, mis tõi valitsusele hulganisti maksukroone ja inimestele rõõmu asjadest ja rahalisi kohustusi pankade ees.

Viimane majandustõus on sündinud sisetarbimisest, mis on ka arusaadav, sest elementaarsed materiaalvajadused on inimestel rahuldamata. Probleemiks muutus asi siis, kui tarbimine hakkas mõõtu võtma lääne elatusstandarditest – meie majanduskeskkond ei taganud sellist rahatootlust, mida oleks vaja olnud sellise sisetarbimise rahuldamiseks.

On üldteada, et meie töö tootlikkus on Euroopa üks madalamaid. Lihtsalt öeldes teenivad meie firmad liiga vähe tulu, et võimaldada selliseid palku, nagu tegelikult maksti. Eesti on väike, meie riigi ainuke reaalne tuluallikas on kaupade ja teenuste eksport, mis toob sisse reaalset raha tarbimiseks.

Eesti on väike, meie riigi ainuke reaalne tuluallikas on kaupade ja teenuste eksport, mis toob sisse reaalset raha tarbimiseks.

Arvestatavas koguses oleme riigina raha saanud veel välisinvesteeringutest ja kindlasti ka eurotoetustest. Viimane allikas on meile olnud proportsioonitult suur. Kui see raha oleks läinud õigesti meie ekspordi toetuseks, isegi kõrge riskiga projektidesse nagu teadusmahukad ärid ning kõrg- ja erihariduse arendamiseks eksportööride vajadustele vastavaks ehk siis innovatsiooniks, oleks meie olukord mõneti erinev praegusest, kuna raha oleks lisaks palkadele veel läinud sinna, kust tagasitee tarbimisse oleks pikem ja aeglasem. Samas oleksime efekti uute toodete, turgude ja äride näol oodanud juba praegu tulevase majandustõusu eel. Nüüd on meil aga tühjad pihud: autod ja majad lisasid küll inimeste eluolule mugavust, kuid kahjuks mugavus raha juurde ei tooda. Loodetavasti ei leidu inimest, kes arvaks, et meie töötaja on pärast uude elamusse kolimist suurema tootlikkusega.

Mida siis kujunenud olukorras teha? Arvan, et tegemata tööd tuleks ikkagi ära teha. Usun, et haridusreform oleks üks selline ettevõtmine. Mida kauem me seda edasi lükkame, seda hiljem saame ka vilju maitsta.

Rääkides ekspordist praegu, võin üsna veendunult väita, et suurem osa väljaminevast kaubast teenib kasumit omanikele kahel põhjusel:

1) on kasutatud odavat tooret (metall näiteks on kaua aega pärinenud Venemaalt)

2) on kasutatud odavat tööjõudu.

Viimasega on tõesti suur probleem. Pole oskustöölisi, pole spetsialiste, pole ka insenere. See-eest on palju sekretäre ja ärijuhte, kes sageli ei kvalifitseeru oma oskustele vastavat ametit pidama. Tean logistiku haridusega noori, kes töötavad müügimeestena, sekretäre ja raamatupidajaid, kes on valmis tegema ükskõik mis tööd, olen kuulnud ka mehaanikaharidusega inseneridest, kes ei suuda lugeda jooniseid.

Ilmselt on riigi haridussüsteem nihkunud suunda, mis ei luba toota tööjõudu, kes suudaks toota riigile tulu.

Kui jälgida avalikke arutelusid, siis domineerivad teemad meie elutegevuse valdkondadest, mida finantseeritakse maksumaksja arvel, olgu selleks siis kultuur, välispoliitika või midagi muud. Pole eriti kuulnud, et aruteluteemadeks oleksid teadusega seotud küsimused. Teadlased ja insenerid on endiselt veidrikud, kes urgitsevad asjades, mida üks normaalne inimene ei mõista. Ja see on tõesti nii… et ei mõisteta. Kahjuks.

Kivi võiks visata ka ülikoolide kapsaaeda. Olen üsna veendunud, et rakendusuuringud ei ole eriti

in

. Enamasti tegeldakse üldteoreetiliste küsimustega, millel sageli ei ole erilist praktilist väärtust Eestis. See on eksportööridele väga suur probleem, sest suurem osa neist on väikesed firmad isegi Eesti majanduse mõistes (Euroopas on keskmise suurusega ettevõte kuni 500 mln kroonise aastakäibega ettevõte), kellel lihtsalt puudub oskus ja võimekus leida teed rahvusvahelistele turgudele või konkurentsivõimeliseks tootearenduseks. Usun, et kõrgkoolid võiksid siin suuresti abiks olla nii turu-uuringutes kui ka tootearenduses, omades laiaulatuslikke rahvusvahelisi kontakte. Selliseid uuringuid saaks sobiva skeemiga rahastada nii riigieelarve kui ka EASi toetuste süsteemi kaudu ja seda märksa tulemuslikumalt kui praegu. Küsimus ei ole efektiivsuses, vaid tulemuses.

Alguseks võiksid poliitikud mõned aegunud paradigmad kõrvale heita. Näiteks sellised, mis väidavad, et ettevõtja peab ise kõigega hakkama saama. See on ebareaalne.

Olemegi asjade loogikaga poliitikas! Kes peaks korraldama asjad nii, et ülikoolidele oleks selline tegevus huvitav ja et nad sooviksid rakendusuuringuid teha vajalikul määral? Usun, et see on poliitikute vastutus.

Alguseks võiksid nad mõned aegunud paradigmad kõrvale heita. Näiteks sellised, mis väidavad, et ettevõtja peab ise kõigega hakkama saama. See on ebareaalne. Ma ei vaidlusta tõsiasja, et ettevõtjal peab jääma majanduslik vastutus oma riskide ja valikute eest. See on ilmne. Pean silmas toetuste süsteemi, mis ei võtaks ära vastutust, kuid toetaks arengut. See on pigem tehniline või korralduslik küsimus. Eelkõige vajame aga poliitilist tahet.

On palju räägitud innovatsioonist. Usun, et innovatsioon võikski alata valitsuse vastavate seadusalgatustega, mis käivitaksid kogu protsessi nii haridussüteemis kui ka mitmesugustes mehhanismides. Ei tea, kas innovatsiooni peaks vedama peaminister või mõni ministritest? Jäägu see nende otsustada.