Ian I. Mitroff „Why some companies emerge stronger and better from a Crisis”

Ian I. Mitroffi on nimetatud moodsa kriisijuhtimise isaks. Ta eristab kriisijuhtimist riskijuhtimisest, äri järjepidevuse planeerimisest (

business continuity planning

) ja kriisikommunikatsioonist, mis on tunduvalt kitsamad ega ole piisavad selleks, et firma saaks kriisist tugevama ja paremana väljuda. Kriisijuhtimine sisaldab neid kõiki.

Autor näeb kriisijuhtimist süsteemse distsipliinina. See on mõtlemisprotsess võimalikest aset leida võivatest kriisidest. See on võimalike rikete ja läbikukkumiste ettenägemine võimalikult paljudes valdkondades. See on ka tegevuste planeerimine juhuks, kui need rikked ja läbikukkumised peaksid aset leidma.

Raamatus on tabeli kujul välja toodud suuremate organisatsioonidega seotud kriiside kirjeldused ja tagajärjed alates 1979. aastast. Neid ja paljusid teisi juhtumeid on analüüsitud, kasutades järgmisi teoreetilisi lähtekohti:

1. Kriisijuhtimise protsess sisaldab kolme faasi: kriisieelne faas, kriis ja kriisijärgne faas. Kriisi eel analüüsitakse nõrkusi, mis võivad kriisini viia, ja ehitatakse üles kriisi puhkemisel vajalikke oskusi. Praktika näitab, et kui seda ei tehta ja oskusi eelnevalt välja ei arendata, toob kriis inimestes esile nii palju emotsionaalseid reaktsioone, et nende oskuste omandamine kriisi ajal on väga raske. Kui kriis on käes, tuleb varem omandatud oskusi rakendama hakata. Kriisjärgne periood kulub saadud kogemusest õppimiseks ja järgmiseks kriisiks varasemast paremini valmistumiseks.

2. Kriisi iseloomustavad neli faktorit on kriisi tüüp, kriisi mehhanism, kriisi süsteem ja kriisi huvigrupid. Selline lähenemine aitab firmal otsustada, millisteks kriisideks ja kuidas tuleks valmistuda. Kõik ettevõtted ei pea sugugi kõigiks kriisideks valmistuma.

Kriiside tüüpideks Mitroffi järgi on majanduslik, infoga seonduv, füüsiline (hoonete ja sisseseade kaotus), inimestega seonduv, kahju mainele, psühhopaatilised teod ja loodusõnnetused.

Kriisimehhanism jaotab tegevused reaktiivseteks ja proaktiivseteks sõltuvalt sellest, kas tegutsema hakati enne või pärast kriisi puhkemist.

Kriisi süsteemid on tegelikult valdkonnad, mis võivad kriisi põhjustajaks või sellele kaasaaitajaks saada: tehnoloogia, organisatsiooni struktuur, inimressursid, organisatsioonikultuur ja juhtimispsühholoogia.

Huvigruppideks on kõik, kes võivad kriisis kannatada või sellest mõjutatud saada, alates organisatsiooni töötajatest ja juhtidest, nende pereliikmetest ja lõpetades meedia ja valitsusega.

Seitsme hädavajaliku õppetunnina, mis on katastroofi üleelamiseks vajalikud, toob autor välja seitse IQ liiki, alustades emotsionaalsest ja loovast ning lõpetades spirituaalse IQga. Sinna vahele jäävad veel sotsiaalne ja poliitiline IQ, integreerimise IQ, tehniline IQ ja esteetiline IQ. Igale IQ liigile on pühendatud eluliste näidetega vürtsitatud peatükk. Seega on tegemist psühholoogilise lähenemisega kriisijuhtimisele.