Neli kuud pärast Euroopa Keskpanga presidendi toolile istumist on itaallast tabanud Bundesbanki vastuseis, mis võib tekitada turul kahtlusi, kas EKP saab vabalt tegutseda, kui eurokriis venib või süveneb.
Mario Draghi: mesinädalad läbi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmapäeva õhtul, loetud tunnid pärast seda, kui EKP kuulutas välja teise sooduslaenude raundi pankadele, lekitati välja Saksa keskpanga presidendi Jens Weidmanni noomituskiri Draghile.
Mõnedes ringkondades nähakse leket kui katset õõnestada EKP presidendi jalgealust ning tema lipulaev-poliitikat pakkuda nn pikaajalise refinantseerimise operatsioone (LTRO, ingl k. longer-term refinancing operations), mis on aidanud leevendada turupingeid.
«See kiri kirjutatigi vaid lekitamiseks. Ja seega pole mingi juhus, et leke tuli kohe pärast LTROd,» ütles ühe euroala keskpanga ametnik.
Weidmann kirjutas Draghile, et EKP käitus mõtlematult leebemate tagatistingimuste pakkumisel laenu soovivatele pankadele – mis võimaldas 800 pangal kolmapäevases teises raundis osaleda – ning peaks mõtlema finantssüsteemi ladestuvatele laiematele riskidele.
Kirja sisu tõi avalikkuse ette mõjukas Saksa ajaleht Frankfurter Allgemeine Zeitung, mida tuntakse sümpaatia poolest Bundesbanki ortodoksse poliitika vastu.
Bundesbank üritas eile jätta muljet, et kiri pole väärt suuremat tähelepanu. Pank väitis, et tegemist oli pelgalt Draghi ja Weidmanni diskussiooniga tasakaalutustest euroala piiriüleses maksesüsteemis. Sakslaste kahtlused mõnedes kriisimeetmetes pole Draghile mingi üllatus. Pealegi on ta ka ise väljendanud muret selle pärast, et EKP on sunnitud võtma enda peale liiga suure osa euroala reformide raskusest.
Küll aga tõstis vaidlus fookusse suhted kahe mehe vahel, kes etendavad ülimalt olulist rolli euroala finantskriisi lahendamisel.
Draghi eelkäija Jean-Claude Trichet põrkas kriisiga võideldes kokku endise Bundesbanki presidendi Axel Weberiga. Weber uskus, et Trichet’ otsus osta järelturult üles Kreeka ja teiste «perifeeriamaade» võlakirju võrdus sisuliselt liikmesriikide rahastamisega – mis on EKP jaoks tabu.
Paljuski just seetõttu ei uskunud finantsturud eriti, et Trichet võlakirjade ostmisel EKP täie tulejõu mängu saab panna – mis ühtlasi pärssis kogu meetme mõju. Weber astus äkitselt tagasi Bundesbanki juhi kohalt, loobudes heast šansist – paljude arvates – tõusta Trichet’ mantlipärijaks.
Saksamaa on vaid üks hääl EKP nõukogus. Samas on Bundesbank aga EKP poliitiliste otsuste puhul ülimalt kaalukas – kui euroala suurima ja rahakaima majanduse esindaja.
Seega on Saksamaa tugi Draghile väga vajalik.
Weidmanni õlul lasub aga ka ülesanne veenda Saksa üldsust, et Bundesbank peab EKP kaudu silmas nende parimaid huvisid.
«Bundesbank ei taha minna rahapoliitikas kahtlasele territooriumile. Aga et euroala käimas hoida, on see vahel vajalik. Selline see nende maailm paraku on,» ütles Citigroupi vanemanalüütik Jürgen Michels.
«Et Weidmannile osad EKP ebastandardsed sammud vastukarva on, pole mingi uudis. Need LTROd võivad tema silmis isegi paremad olla, kui võlakirjade ülesostmine... mis aga ei tähenda, et see tema arvates tark samm oleks,» ütles Michels.
Michelsi sõnutsi on ilmselt enamik EKP nõukogu liikmetest sama rahutud, kui Weidmann.
Nii Draghi kui Weidmann on alles alustanud oma 8-aastaseid ametiaegu. Mis tähendab, et ilmselt tuleb lahkarvamusi kriisi käigus veelgi.
«Mina ei mõista, miks Bundesbank EKP asjad niiviisi avalikkusele välja mängis,» ütles üks analüütik. «Teatud rahapoliitika aspektid ei sobi eriti hästi tabloidide veergudele. Mind teeb väga murelikuks, et nad neid asju avalikkusele lekitavad.»
Copyright The Financial Times Limited 2012