Globaalse majanduslanguse puhul ei ole lihtsaid, kiireid ja ennustatavaid tulemusi pakkuvaid lahendusi olemas. Riikidele universaalselt sobivaid võtteid samuti mitte. Tuleb mõelda, mida me tahame. Kas Eesti tahab majanduse uuesti käima tõmmata sisetarbimist tõstes või näeme oma tulevast kasvu ekspordis? Meil on piiratud võimalused avalikke rahasüste teha ja lisaks pole me suutnud täita kõige keynesilikumat põhimõtet eelarve planeerimisel - tasakaalustada jooksvad kulud ja minna defitsiiti, muidugi Maastrichti kriteeriumi piires, ainult investeeringueelarvega. Seejuures räägiks mina pigem «üleelamisprojektidest», vältimaks tööpuuduse järsku kasvu.
Ka ELi struktuurifondide abivahendid on abiks selliste sisult «hädaabitööde» korraldamisel. Pikaajalistest, majanduse struktuuri muutvatest võtetest pean endiselt parimaks hariduse ja teaduse edendamist. Otsetoetused ettevõtetele, olgu ekspordi- või arendustegevuseks, on väga kitsalt suunatud, seega ka kõrge ebaõnnestumise riskiga - rahahädas riigi jaoks liiga suurega.
Kui potentsiaaliga ettevõtteid siiski toetada tahetakse, tuleks kuidagi «tagasi võluda» mõningane ettevõtete tulumaks ja teha soodustusi selle osas nii, et need, kes loovad töökohti, ekspordivad ja on innovatiivsed, säilitaksid sisuliselt tulumaksuvaba keskkonna. Aga see viimane võte võib küll olla pikas võtmes praktiline, kujunenud olukorras ei ole seda minu arvates võimalik niigi raskustes ettevõtjaid heidutamata ära teha.