Ema istub trotsivalt kooli vastuvõtusaalis, üks laps süles ja mõtted teise tulevikul.
Odavate erakoolide ime Lõuna-Aafrikas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma nime ütleb naine olevat Refiloe. Kogu hingest igatseb ta, et 7-aastane poeg taskukohasesse St Francise kolledžisse vastu võetaks. Aga kool on täis ja nii mõtlebki Refiloe, et äkki jätab poiss selle aasta veel «vahele» ja ootab – kui vaid koht leitakse.
«Ma istun siin, kuni nad ta võtavad,» on ema kindel nõu.
Kurss, mille Refiloe on võtnud, on Lõuna-Aafrika Vabariigis saanud valdavaks trendiks. Tung on meeletu. Jaanuaris tallati üks ema surnuks, kui õpilased Johannesburgi ülikooli kohtadele tormi jooksid.
Riigis, kus poliitika inimesi vahel lahutama kipub, valitseb ühes küsimuses üksmeel, mis ületab klassid ja rassid: riiklik haridussüsteem, mida süüdistatakse paljudes ühiskonna hädades, vajab kiiremas korras reformimist.
Riikliku hariduse vilets seis on aga sünnitanud uue fenomeni: odavate erakoolide vohamise, mille kaudu vaesemad lõuna-aafriklased eliidi ridadesse pääsevad.
Viimase kümnendiga on erakoolidesse astujate arv kasvanud 76 protsenti. LAVi erakoolide liidu (ISASA, Independent Schools Association of Southern Africa) sõnutsi võtab «suur hulk» neist alla 6000 randi (777 dollari) õppemaksu aastas.
Kooliastujate üldarvust annavad erakoolid küll veel vaid 5 protsenti, kuid ekspertide sõnutsi on trend tuntav kõigis arengumaades Kenyast Indiani.
«See on positiivne fenomen, mis on sündinud läbikukkumistest,» ütleb mõttekoja Centre for Development and Enterprise (CDE) juhataja Ann Bernstein. «Riigikoolide haldamine ja juhtimine kujutab endast tohutut väljakutset. Miks peaksime me uskuma, et seda saab parandada? Et seda tehakse? Ja miks peaksid vaesed vanemad ootama?»
Kuigi kooliminevate laste protsent on pärast apartheidi lõppu paranenud, jätavad soovida ligikaudu 80 protsendi koolide tulemused. 1 miljonist lapsest, kes iga-aastaselt koolisüsteemist väljuvad, teevad 65 protsenti seda ilma keskkooli lõputunnistuseta. Seejuures lokkab riigis noorte tööpuudus.
Aastast 1994 võimul oleva valitsuserakonna Aafrika Rahvuskongressi (ANC) ametnikud tunnistavad haridussüsteemi läbikukkumisi, mis olevat osalt apartheidi pärand, kuid ka partei vigade vili.
Põhihariduse minister Angie Motshekga ütles aga läinud nädalal, et vastupidiselt levinud tõekspidamistele on asjaolud paranenud. «Tegelikult oleme me teinud pöörde ja tagasiteed ei ole,» ütles Motshekga ANC noortekogule.
St Francis on odavate erakoolide seas, millest enamik tegutsevad väikelinnades ja maakohtades, üks tuntumaid. Asutuse areng annab aga hea pildi sellest, kuidas need koolid sünnivad.
Kõik algas 1980ndatel, kui kooli direktriss Dian Cockcroft hakkas õpetama mustanahalisi täiskasvanuid. Nood võtsid aga lapsed kaasa, nõudlus kasvas ja aastal 1989 asutatigi kool.
Õppemaksud on 870-1030 randi kuus, õpilasi on 650 ja klassis maksimaalselt 30 last. Hiljutistel keskkooli lõpueksamitel oli koolil 100-protsendiline edu, 82 protsenti lõpetanutest said ülikoolidesse.
Paljud uut tõugu odavad erakoolid kogevad oma töös suuri majandusraskusi – CDE hiljutise uuringu andmetel tegutsevad mõned neist mahajäetud tehastes ja sarades; mitmed ei ole registreeritud; leidub õpetajaid, kelle kvalifikatsioon on puudulik. Kuid ükski pole riigikoolidest halvem, mitmes valdkonnas ollakse aga oluliselt paremad.
Mõned muretsevad, et südametunnistuseta inimesed võivad kurjasti ära kasutada vanemaid, kes oma lastele paremat tulevikku igatsevad.
Cockcroft ütleb: «Mõned näevad, et nõudlust jagub. Nad leiavad õpetajad, kes tihti pole kvalifitseeritud – neil on kohutavad tingimused – ja nad asutavad koole, andes meeleheitlikele vanematele tühje lubadusi.»
Bernstein ütles aga, et taskukohaste erakoolide võti seisneb selles, et nad kasvavad reeglina välja kogukondade baasil, kus õpetajad on vanemate ees aruandvad viisil, mida riigikoolides ei tunta. Riigikoolides kaitsevad õpetajaid aga mõjuvõimsad ametiühingud, kuigi tase on madal ja tööeetika vilets.
«Kui need koolid saavutavad samalaadsete riigikoolidega võrreldes paremaid tulemusi, kuigi õpetajatel ei ole sellisel tasemel ametlikku haridust, aga nad on seevastu palju rohkem pühendunud – mida te siis eelistaksite? Vanemad igatahes näitavad, mida nad eelistavad,» ütles Bernstein.
Copyright The Financial Times Limited 2012