Turundusõppejõud: pangaautomaat ei ole ainult panga ja kliendi vaheline asi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virtsu sularahaautomaat
Virtsu sularahaautomaat Foto: Liis Treimann

 Riik kui «suurklient» võiks hoida oma arveid selles pangas, kes on nõus tagama teenuse kättesaadavuse ka neis regioonides, kus see otseselt kasumit ei tooda, nentis EBSi turunduse õppetooli juhataja Katri Kerem Eesti kuulsaimat sularahaautomaati kommenteerides.

 

Kui mina oleks Hanila vallavanem, siis paneksin nüüd pangaautomaadi kõrvale suure plakati, mis ütleks: kallis reisija, võta siit endale teele igaks juhuks pisut sularaha. Küll inimesed aru saavad, miks just selle automaadi kasutusstatistikat on vaja järele aidata.

Pangakontorite võrgu koomaletõmbamine on saanud arenenud maades igapäevaseks ja inimesed on sageli sunnitud oma harjumusi muutma. Kontori puudumisel on pangaautomaat kliendi jaoks ainukeseks tehingute tegemise ja sularaha väljavõtmise kohaks. Kindlasti on pangal vettpidavad majanduslikud argumendid automaatide sulgemiseks.

Kuid paraku ei ole pangaautomaat mitte ainult panga ja kliendi vaheline asi, vaid puudutab ka riigi ja kodaniku vahelisi suhteid. Pensioni ja muude toetuste koju kättetoimetamine on niigi madala sissetulekuga inimeste jaoks ebamõistlikult kallis ja nii on sularaha võtmine pangaautomaadist pea sunniviisiline hädavajadus.

Ka hoolika planeerimise korral võib juhtuda, et kuu alguses välja võetud sularaha kulub mõne ettenägematu väljamineku peale – no näiteks külmub toru lõhki ja on vaja kutsuda töömees, kellele tasumiseks läheb muude kulutuste jaoks arvestatud raha.

Riiklikud institutsioonid võiksid oma raha liikumise planeerimisel pidada pankadega läbirääkimisi ka sularaha kättesaadavuse tagamise osas – kui panga enda sotsiaalse vastutuse püüdlused selleni ei küüni, siis võiks riik kui «suurklient» hoida oma arveid selles pangas, kes on nõus tagama teenuse kättesaadavuse ka neis regioonides, kus see otseselt kasumit ei tooda. Andrus Ansipi väide et riik ei saa panku survestada, on lihtsalt riigi praegune valik.

Hetkel on saavutatud justkui «vaherahu» – pangaautomaat jääb Virtsu mõneks ajaks alles. Turunduse pilguga vaadates tundub, et Swedbank käsitles Virtsut kui väikest isoleeritud asulat maailma lõpus, unustades ära pisiasja, et Virtsu asub olulise liiklussoone ääres, teel Saaremaale.

Just parajas kohas, kus igaüks saab võtta välja tarviliku koguse sularaha et oleks millega Muhus jaanalindude vaatamise eest maksta. Niisiis kõnetas Virtsu juhtum avalikkust teravamalt, kui oleks kõnetanud mõni teine juhtum.

Ma arvan, et paljud seisukoha võtjad ei ole endale üldse teadvustanud, et pangaautomaat Virtsus ja Hanila valla pangaautomaat on üks ja seesama. Virtsus elab veidi üle 600 inimese aga Kuivastu-Virtsu liinil reisis 2011. aastal pea 1,3 miljonit inimest.

Turundusalaseks õppetunniks on taas kord see, et selliste oluliste otsuste puhul tuleks avalikku huvi ja võimalikku reaktsiooni detailselt analüüsida ja näha ratsionaalsete aspektide taga ka emotsionaalseid nüansse. Samuti tuleks näha asjaga otseselt seotud isikute taga ka kaudselt seotud inimesi.

Ka äriettevõte võiks näidata üles empaatiavõimet, eriti sel juhul kui varem on veenvalt kommunikeeritud sotsiaalse vastutustundlikkuse sõnumeid. Teisalt peab tuleb igal ettevõttel teha ärilisi otsuseid, mis ei pruugi kõigile meeldida, ja turundus ei ole imerelv mis suudab kõik ebameeldivused lõpuni ära siluda. Sel juhul peab ettevõte toime tulema mõningase mainelangusega ja edaspidi veidi rohkem vaeva nägema, et oma mainet taastada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles