Konkurentsiõiguse piirangud ettevõtjate omavahelisel suhtlemisel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üha enam ettevõtjaid on hakanud konkurentsiõiguse piirangutest lähtudes analüüsima, millist informatsiooni võivad konkurendid vahetada ja kas see on üldse lubatud? Veelgi enam, juhul, kui konkurendiga ei tohi infot vahetada, kas võiks siis kliendilt või koostööpartnerilt küsida teavet konkurendi kohta? Teemat analüüsivad Boreniuse büroo advokaadid Kätlin Kiudsoo ja Marti Hääl.
Kuigi ettevõtjad on kursis, et konkurentidega ei tohi sõlmida hinnaalaseid kokkuleppeid, siis tihti on jäänud tahaplaanile teadmine, et konkurentidega ei tohi vahetada ka teatud laadi andmeid. Olgugi, et üldjuhul ei hinda pooled ise vahetatud andmeid kedagi piiravaks, siis lõpptulemusena võivad pooled hakata oma tegevust muutma tuginedes just vahetatud informatsioonile. See omakorda võib kaasa tuua konkurentsi piiramise või halvenemise.
Konkurendiga ei ole keelatud suhelda
Esmapilgul võib jääda mulje, et konkurendid peaksid omavahelist läbikäimist vältima kui tuld, siis tegelikult see päris nii ei ole. Konkurendiga suheldes tuleb olla ettevaatlik, kuidas suhtlus toimub ja millist teavet omavahel arutatakse ning vahetatakse.
Igal ettevõtjal on õigus oma käitumist kohandada vastavalt konkurentide praegusele või tulevasele eeldatavale käitumisele. Konkurentide vaheline teabe vahetamine võib kaasa tuua nii ettevõtja sisemist kui ka terve kaubaturu tõhususe suurenemist. Samuti võib teabe jagamine vähendada ettevõtjate kulusid või maandada riske. Näiteks võib maksehäiretega klientide kohta andmete vahetamine konkurentide vahel oluliselt maandada riske nii ettevõtja enda kui ka tarbija jaoks. Selle tulemusena saaksid kasu tarbijad, kellele on ettevõtjal võimalik osutada teenust paremate tingimuste ja kvaliteediga, kuivõrd ettevõtja on teadlik, millise taustaga kliendid on altimad maksehäiretele.
Siiski, konkurentide vahel andmete vahetamisel tuleks iga kord silmas pidada asjaomase turu olemust – kuidas toimub seal ettevõtjate poolt avalikkusele suunatud andmete avaldamine, turu stabiilsus, killustatus, turule sisenemise takistused, läbipaistvus, turu struktuuri keerukus, kuidas ja mil viisil teavet vahetatakse ning millist laadi teavet vahetatakse, kas individuaalset ja strateegilist või üldistavat turuinfot. Näiteks juhul, kui teavet vahetatakse eesmärgil, et teostada ühist projekti, mida ei suudaks iseseisvalt turul ellu viia, kuid sellise projekti tulemusena kaasneks oluline positiivne mõju kogu turule, võiks sellise konkurentidevaheline teabevahetus olla konkurentsiõiguslikult lubatud.
Konkurentide vahel tuleks alati vältida suhtlemist, mille eesmärk või tagajärg võiks olla konkurentsitingimused - eelkõige hinna, müügimahu, kulude ja turundusstrateegia info vahetamist tuleks vältida.
Millist infot vahetada?
Millist infot siis ikkagi võib vahetada ja millisel juhul peaks ettevõtja olema ettevaatlik? Üldreegel on, et ettevõtja ei tohi konkurendile avaldada oma strateegilist informatsiooni. Strateegiliseks informatsiooniks on eelkõige toodete/teenuste tegelikud hinnad, alla- ja juurdehindlused, müüdud kogused, kliendinimekirjad, turustuskavad, investeeringuteplaanid, ettevõtja käive konkreetse toote/teenuse osas. Kõige kriitilisemaks infoks, mida ei tohiks konkurendid omavahel vahetada, on eelkõige igasugune hindade ja kogustega seonduv teave. Strateegiliste andmete vahetamine võib kaasa tuua turu kontsentreerumise vähendades konkurentide käitumise sõltumatust ja soovi konkureerida.
Teatud juhul võib ka sellise esmapilgul strateegilise infona tunduvate andmete vahetamine olla lubatud.
Esiteks tuleks hinnata esitatud andmete vanust. Kuigi otseselt Eesti seadused ega ka Euroopa Liidu regulatsioon ei sätesta, kui vana on «vana» informatsioon, siis Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et ajalooliseks informatsiooniks võib üldjuhul lugeda andmeid, mis on vanemad kui 12 kuud. Siinkohal tuleb taaskord rõhutada, et iga turu puhul tuleb arvesse võtta selle iseärasusi, sh kui tihti toimub teabevahetus, samuti on oluline ka hinnaläbirääkimiste sagedus. Näiteks, kui toote hind muutub iga päev, siis võib sellisel turul olla lubatud vahetada infot, mis on noorem kui 12 kuud, sest hinnamuutus on niivõrd dünaamiline ning näiteks kuus kuud vanale infole tuginedes ei oleks konkurendil tegelikkuses võimalik oma turukäitumist muuta.
Esmapilgul strateegilisena tunduvate andmete puhul tuleks hinnata lisaks vanusele ka nende üldistuse taset. Nimelt, mida individuaalsem on andmete iseloom, seda suurem on risk, et see on ettevõtja strateegiline info, mille vahetamine võib olla keelatud. Selliste andmete vahetamine, mille puhul on keeruline eristada üksiku ettevõtja kohta käivat teavet, piirab tõenäoliselt konkurentsi vähem kui iga individuaalse konkurendi tasandil andmete vahetamine. Üldistest andmetest saavad tegelikkuses kasu lisaks ettevõtjatele ka tarbijad, kel on võimalik sellise üldise informatsiooni põhjal teha järeldusi konkreetse majandussektori olukorrast ja arengutrendidest.
Praktikas koguvad üldistatud andmeid nii ettevõtjate ühendused kui ka turu-uuringufirmad (TNS Emor, AC Nielsen). Muidugi tuleb eelkõige ettevõtjate ühenduste puhul üldiste andmete kogumisel ja kokku panemisel olla tagatud iga individuaalse liikme esitatud andmete konfidentsiaalsus ning andmete koguja erapooletus kõigist ühenduse liikmetest.
Lisaks üldistele andmetele, on lubatud konkurentide vahel jagada ka teavet, mis on täielikult avalik. Täielikult avalik on selline teave, millele on kõigil võimalik ühtmoodi ligi pääseda ehk teisisõnu selle hankimisega seotud kulud ei tohi olla teabevahetusega mitteseotud konkurentide ja ka tarbijate jaoks suuremad kui teavet vahetavate ettevõtjate jaoks. Näiteks, on loomulik, et kaubanduses on konkurentide toodetel erinevad hinnad. On mõistlik, et selleks, et teada saada konkurendi toote hinda, tuleks sel ettevõtjal ise minna kauplusesse ja vaadata letil olevat hinda.
Sellise tegevusega asendatavaks ei saaks pidada aktsiooni, kus kauplus ise teavitab ühte konkurenti teise hindadest, sest nii teised konkurendid kui ka tarbijad peavad kulutama märkimisväärselt rohkem aega ja ka raha saamaks sama infot. Seega selline kaupluse poolne hinnainfo edastamine ühele konkurendile kahjustab vaba konkurentsi. Olukorra lahendus võiks aga olla kaupluse poolne konkureerivate toodete hinnainfo avaldamine oma kodulehel, sest siis oleks teave üheselt kättesaadav nii kõikidele konkurentidele kui ka tarbijatele.
Siinkohal tuleb silmas pidada, et isegi kui konkurentide vahel vahetatavad andmed on sellised, mida pooled ise sageli peavad üldkasutatavateks, ei ole isegi need andmed täielikult avalikud, kui nende hankimisega seotud kulud hoiavad teisi konkurente ja tarbijaid neile ligipääsemast. Viidates eelmises lõigus toodud näitele võib nii kauplus kui ka infot saanud ettevõte väita, et juhul, kui keegi teine soovib sama infot, edastab kauplus talle meeleldi ka sellise info. Siin tekib aga küsimus, et kust peaks konkurent või ka tarbija teadma, et kauplus sellist infot üldse edastab. Selleks peab konkurent tegema eelnevat uurimistööd, millega omakorda kaasneks oluline aja- ja rahakulu, mistõttu on tõenäoline, et selliste andmete vahetamisel ei pruugi olla tegemist täielikult avalike andmete vahetamisega. Teabevahetus on täielikult avalik vaid siis, kui sellega tehakse andmed võrdsetel alustel kättesaadavaks – eelkõige ligipääsu hind ja ajakulu - kõigile konkurentidele ning tarbijatele.
Info vahetamise erinevad viisid
Konkurentidevaheline informatsiooni vahetamine võib toimuda nii konkurentide telefonivestluste, kohtumiste või e-kirjade teel, samuti võib see aset leida läbi avalikkusele suunatud kanali (näiteks ajaleht) kui ka ettevõtjate ühenduse raames.
Tavatu ei pruugi olla olukord, kus üks konkurent palub teisel talle edastada e-maili teel toodete hulgimüügihinnakiri, mida konkurent pakub oma klientidele. Veelgi enam, sellisel e-mailil võib olla lisatud ka konkurendi enda vastav hinnakiri meelitamaks teist konkurenti oma hinnakirja avalikustama. Sarnane stsenaarium võib aset leida ka vahendatud kujul ehk viisil, et ettevõtja teeb oma kliendile ettepaneku edastada talle konkurentide hulgimüügihinnad ja müüdud kogused konkreetse kliendi juures. Mõlemal juhul on ilmne, et tegemist on hinnaalase ehk strateegilise informatsiooni vahetamisega, mis ei ole lubatav. Soovituslik on, et ettevõtja viivitamatult vastava e-maili saades vastaks, et ta ei soovi sellist informatsioon edaspidi saada ega seda omalt poolt edastada ning kustutab vastava infopäringuga e-maili koos lisatud hinnakirjaga jäädavalt oma postkastist. Nimelt juhul, kui ettevõtja ei reageeri sellisele e-mailile või ükskõik millisele muule lähenemisviisile selgesõnalise keeldumisega, siis Euroopa Kohtu senisest praktikast tulenevalt võib oletada, et ettevõtja on teabe vastu võtnud ja kohandanud oma edasist turukäitumist sellele vastavalt.
Informatsiooni vahetamine võib samuti aset leida ettevõtjate ühenduste raames. On ju mõistetav, et kui kõik sama eriala inimesed saavad kokku, tekib kellelgi kiusatus hakata arutama näiteks hinnastrateegiaid, individuaalseid käibeid viimasel kvartalil, müüdud koguseid või ka hinnatrende sisendkulude osas. Juhul, kui ettevõtjate ühenduse raames teeb mõni osapool ettepaneku hakata nn strateegilist laadi informatsioon arutama, tuleks taaskord selgesõnaliselt väljendada oma keeldumist sellise infovahetamise osas. Ettevõtjate ühenduste puhul eeldatakse, et kui eriarvamust ei ole protokollitud või ei ole seda hiljem muul viisil võimalik tuvastada, on ühenduse liige nõus otsuse või keelatud info vahetamisega.
Ettevõtjad võivad keelatud informatsiooni vahetamiseks kasutada ka mõnda avalikku kanalit (ajakirjandus, televisioon). Näiteks teavitab ettevõte pressiteatega üleriigilise levikuga ajalehes, et tõstab oma hulgi/jaemüügihindasid teatud ulatuses konkreetsest kuupäevast. Sellisel juhul on oht, et ka teised konkurendid lugedes pressiteadet lähevad kaasa sarnase strateegiaga avaldades pressiteated oma hinnakujunduse või ka tulevikuplaanide osas, kuigi ilma vastava konkurendi algatava pressiteateta ei oleks nad seda teinud. See aga viib omakorda tagajärjeni, kus avalikkusele suunatud kanalite kaudu jõuavad turul tegutsevad osalised ühise aruaamiseni, kuidas edasi tegutseda, kuigi nad ei ole otseselt omavahel strateegilist infot vahetanud, midagi kokku leppinud ega allkirjastanud ühtegi kokkulepet või otsust.
Kõigist eelpool kirjeldatud stsenaariumitest nähtub, et lõpptulemusena võib konkurentidevaheline infovahetus tuua kaasa keelatud kokkuleppe sõlmimise, kooskõlastatud tegevuse või ettevõtjate ühenduse otsuse, mille eesmärk või tagajärg on konkurentsi piiramine või halvendamine, näiteks läbi hindade või koguste kindlaksmääramise. Infovahetus võib kaasa aidata ka kartelli tegutsemisele võimaldades osapooltel jälgida, kes täidab ja kes mitte kokkulepitud tingimusi. Selline teabevahetus on seega osa kartellist, mille eest on aga ette nähtud kriminaalkaristused - näiteks füüsilisele isikule võib see tähendada halvimal juhul kuni kolmeaastast vangistust.
Kokkuvõtteks
Eeltoodu kokkuvõttena tuleb märkida, et konkurentidel on lubatud omavahel suhelda, kuid iga turg on eripärane. See, mis võib olla ühel turul lubatud, on teisel keelatud, ning igal konkreetsel kaubaturul toimuvat konkurentide vahelist infovahetust tuleks hinnata konkreetsete kaasuste ja olukordade näitel. Sellegipoolest võiks üldreeglina igal ettevõtjal tekkida silme ette STOP-märk juhul, kui infovahetuse objektiks on teave, mis on konkurendi strateegiline info (eelkõige hinnad, individuaalne käive, müügimahud), info on vähem kui 12 kuud vana, või infot ei ole võimalik iseseisvalt muust avalikust andmest kätte saada ilma täiendava aja- ja rahakuluta. Sellise info saamisel või sellise info edastamise palvele tuleks viivitamata vastata tõendatava keeldumisega.