Telerite kauge lähitulevik ehk CES 2012
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas LCD, LED, OLED, CLED, plasma, edge-lit, direct-lit või 3D? Või hoopis 4K ja 8K? Mida aasta edasi, seda rohkem inseneriharidust on vaja, et üleüldse aru saada, mis telerimaailmas toimub – seda kinnitas ka järjekordne LAs toimunud tarbe-elektroonikamess CES.
Kuum täheühend CESil oli (üle paari aasta) taas OLED ehk orgaanilist materjali sisaldav valgusdiood. Nii Samsung kui LG esitlesid sedapuhku 55-tollist OLED-telerit, lubades ekraani müügivalmis saada hiljemalt aasta teiseks pooleks. Sony, kes juba kolm aastat tagasi kogus kuulsust 11-tollise OLED-teleriga XEL-1, tutvustas aga n-ö Crystal LED (CLED) 55-tollist paneeli, millel 6 miljonit LED-elementi. Just orgaaniline komponent on OLED-ekraani nõrgim lüli – kui nii võib öelda – «orgaanilised» LED-elemendid kipuvad olema veidi erinevate heledus- ja tonaalsusomadustega ning tuhmuvad aja jooksul. CLEDil selliseid probleeme polevat ning kujutis peaks olema veelgi värvilisem, kirkam ja mustem – vähemalt Sony sõnul. Firma praegune CLED-teler aga oli veel selgelt prototüübi staatuses ning eks aeg näitab, kas ja kui edukalt suudab tulevane kristall-LED konkureerida peaaegu-et-müügivalmis OLED-paneelidega.
Segasevõitu terminoloogiast rääkides tasub aga meenutada, et kõik praegused nn LED-telerid on tegelikult LCD-telerid ning LCD-tehnoloogia vajab teadupärast täiendavat (ekraanitagust) valgusallikat. LED-teleriteks nimetavad tootjad neid lihtsalt seepärast, et nimetatud valgusallikaks on valgusdioodid ning «LED» kõlab ju palju šefimalt kui kulunud «LCD». Olenevalt sellest, kas LED-elemendid asuvad LCD-paneeli taga või külgedel, on täiendavalt kasutusel mõisted direct-lit ja edge-lit – esimene tagab kontrastsema ja ühtlasema pildi, teine aga võimaldab luua õhemaid ekraane.
Kusagile polnud kadunud ka plasmaekraanid – mille eest hoolitseb eelkõige Panasonic (ja vähemal määral ka Samsung). Nii nagu OLED- või CLED-tehnoloogial, puudub ka plasmaekraanil vajadus taustvalguse järgi, mis omakorda võimaldab kuvada täiesti musta «musta» ning ühtlase «valge» – sest pikslid on ise ka valgusallikaks. Samuti väheneb plasma-paneelide energiatarve aasta-aastalt ning ei tasu unustada, et erinevalt LCD-telerist, millel taustvalgustus pidevalt põleb, kulutavad plasmapikslid elektrit vaid helendades. Ilmselt saabki plasma tulevaseks konkurendiks pildikvaliteedi osas just OLED ning LCD jääb «odavamasse otsa» müdistama.
Mida tähendavad aga siin-seal kõlanud 4K või 8K? Kui praegune FullHD resolutsioon on 1920 x 1080 pildipunkti (n-ö 2K), siis 4K puhul on piksleid 4096 x 2160 ning 8K puhul 7680 x 4320. Sellest lennukast parameetrist ei tasu aga liigselt hoogu sattuda, eriti ajal, mil Full HDgi sisu just uksest-aknast teleritesse ei trügi. 4K resolutsioon on kasutusel (digi)kinodes, aga millal sellises formaadis sisu kättesaadaval kujul kodustesse teleritesse jõuab (ja kas seda vaja on) on iseküsimus – vaevalt vaatab tavakodanik oma suurt ekraani meetri kauguselt – aga kaugemalt pole kümnetes tollides mõõdetavate ekraanidiagonaalide puhul ülisuurel resolutsioonil suurt mõtet. Eelkõige võiks paljude K-dega telerite üle rõõmu tunda tõsisemad (ja suure rahakotiga) mängusõltlased.
Heade pildiparameetritega ekraani valides pole enam pääsu nn nutikatest funktsioonidest – meeldigu need või mitte. Teler on muutumas ekraaniks, millega saab sisu vaadata n-ö otse internetist, kodusest võrgust, teistest seadmetest jne. Kui aga sisu jagamiseks kehtivad mingilgi määral ühtsed standardid (nagu DLNA jt), siis nutitelerite kasutajaliidesed ning rakendused on igal tootjal omad – ja paraku (veel) mitte liiga veenvad. Samsung tutvustas häälkäskluste ning viibetega juhitavat telerit, LG aga Nintendo Wii laadset liikumisanduritega pulti. Praegu on kogu see «nutitelerindus» üks paras segapuder, seda nii sisult kui kasutatavuselt – pigem ühendada teleriga arvuti, kui teleri uimaste nutimenüüdega tuju huvitavaks teha. Tulevaste telerite puhul räägiti mitmetest protsessorituumadest ning näiteks Samsungi lennukad pressiteated lubasid üleüldse saata sisu kas või pesumasinast telerisse.
Ka Google TV peaks sel aastal Euroopasse jõudma, küll aga näib, et tootjad ei taha Google'i «leiutist» sugugi enda nutisüsteemidele eelistada, pigem vastupidi. Järjest kuumemaks muutuvad ka spekulatsioonid Apple’i teleri osas, mida ei saabu ega saabu, aga mis üha suureneva nutisegaduse taustal võiks ju väga värskena mõjuda. Pole võimatu, et parimatest parimaid komponente valiv Apple ootab ikkagi ära (vähemalt) OLED-paneeli – kui üldse. CESil Apple (loomulikult) ei osalenud, küll aga käis firma töötajaist konkurentide tegemisi kontrollimas üle kahesaja.
Mis on aga saanud 3D-st? Kadunud pole see kusagile, ent esialgne vaimustus on vaibunud. Praegu on ruumiline pilt lihtsalt üks teleri paljudest funktsioonidest. LG ja Philips pakuvad n-ö passiivset 3D-d, mille vaatamiseks piisab odavatest polarisatsioonifiltriga prillidest ning mille pilt (erinevalt aktiivprillidest) on värelusevaba – ent praeguse FullHD ekraani puhul kaks korda kehvema vertikaalresolutsiooniga. Just passiivse 3D-tehnoloogia puhul oleks nt 4K-ekraan omal kohal, võimaldades 3D-pildi kuvamist kõrgteravana. Toshiba presenteeris ka prillivaba 3D-tehnoloogiat, ent selle vaatamine pole (veel) kuigi silmasõbralik, meenutades nn SIRDSe. 3D-funktsiooni laiendusena tutvustasid mitmed tootjad n-ö kahe erineva pildi korraga kuvamist – prillisangades on ka väiksed kõrvaklapid ning korraga on võimalik ühest telerist vaadata kahte erinevat (2D) programmi koos heliga.