Eesti suurematel pankadel avaneb pensionide kojukandereformi järel võimalus saada endale kümneid tuhandeid kundesid ja koos nendega võimalus teenida kümneid miljoneid kroone.
Pangad teenivad Maripuu reformiga kümneid miljoneid
20. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veebruarist hakatakse pensioni pangakontodele kandma ligi 90 000 inimesele. Keskmine pension on sotsiaalministeeriumi andmeil 4291 krooni ja seega peaks pangakontodele iga kuu algul kõlisema umbes 400 miljonit krooni.
Et seda raha kätte saada või arvete maksmiseks liigutada, tuleks maksta teenustasusid, kuid need pole väikesed. Kui igaüks 90 000 inimesest kuus keskmiselt 25 krooni teenustasudena pangale jätaks, siis teeks see aastas 27 miljonit krooni.
Samas viitas Postimeest nõustanud ekspankur, et sularahaga seotud teenuste omahinnad on pankadele enamasti kõrgemad kui nende eest küsitud tasu. Ta tõi näiteks, et tavalise pangakaardiga on sularahaautomaadist raha väljavõtmine tasuta. Teenuse tegelikku hinda näitab aga sama teenuse hinnakiri ettevõtteile. Näiteks 4500 krooni väljavõtmine sularahaautomaadist maksab Swedbanki hinnakirja järgi ettevõttele 16,5 krooni.
«Kui pensionärid jäävadki kasutama kulukaid pangakanaleid, nagu sularahaautomaat või pangakontor, siis pankurid ei ole õnnelikud 90 000 pensionäri üle,» märkis ekspankur. «Kui aga pensionäre õnnestub meelitada kaardiga maksma või kasutama internetipanka, siis oleks see pankureile juba äri.»
Ametlikult seda ei avaldata, aga hinnanguliselt maksavad kaupmehed keskmiselt igalt kaardimakselt 1,5 protsenti teenustasu. Kui inimesed viiksid näiteks poole 400 miljonist kroonist kaardiga poodi, siis teeniksid pangad kolm miljonit kuus ehk 36 miljonit krooni aastas. Pankurid ei tee saladust, et nende eesmärk ongi inimesi kaardiga maksma veenda. See ei saa aga lihtne olema.
Tallinnas elav pensionär Jaan Niinepuu ütles, et maksab vahel pangakaardiga, aga nagu paljud vanemad inimesed, tahab temagi raha käes hoida.
Ekspankur viitas ka sellele, et suurte jaepankade, nagu SEB või Swedbanki puhul pole võimalik iga klienti otseselt rahasse arvestada. Suurtele firmadele on omaette väärtus omada arvukalt kliente ning mida suurem ja eripärasem seltskond, seda parem. Selle kaudu tulevad ärikliendid, kellelt saab juba kasumit teenida. Pensionärides pole pankurid seni enamasti suurt tuluallikat näinud, sest neile ei saa müüa pensionifondi ega pakkuda laenu.
Sampo panga jaepanganduse direktor Tõnu Vanajuur arvas, et enamik uutest klientidest on pangale kasumlikud. «Eakad säästavad raha ka siis, kui pension on 5000 krooni kuus. Erinevalt täisjõus inimestest, kel laenud ja liisingud maksta,» märkis ta.
Inimesel on mõni otsekorraldus, natuke sääste, kasutab poes kaarti – nii see pankuri tulu koguneb.
Vanajuure sõnul ei maksa siiski üle tähtsustada seda, et umbes 400 miljonit krooni hakkab iga kuu pangakontodele laekuma. «Ega seda raha pole seni keldris hoitud, süsteemis oli raha olemas,» ütles ta.
Samas kui aga ikkagi seni peopessa pistetud kroonidest osagi kauemaks kui kuu pangakontodele jääb, on see Eesti pankureile suur võit. Seda raha saab juba edasi laenata, selle eest ei pea maksma intresse mõnele välispangale.
Swedbank lubas veebruari algul pangakontoreid kauem lahti hoida ja lisatööjõudu ametisse panna, et raha järele tulnud pensionäridega toime tulla.
«Nagu iga ettevõtte jaoks, on hulk uusi kliente muidugi meeldiv, ent teisalt lisab ka koormust kontorivõrgule,» ütles Swedbanki pressiesindaja Kristi Künnapas.
SEB pressiesindaja Silver Vohu sõnul langeb suurem koormus ametnikele postkontorites, kus tegutseb SEB postipank.
Uuringufirma Emor TNS andmeil on 95 protsenti Eesti elanikest pankade kliendid. Seega ka suur osa pensionäridest, kuid seni on paljud neist eelistanud pensioni kojutoomist. SEB hinnangul tuleb reformiga pankadele juurde 20 000 – 25 000 päris uut klienti.