Kas euro on oma hoidmise hinda väärt?
1. jaanuar 2012, 09:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas lepingute rikkumine, probleemide lükkamine tulevaste põlvede kaela, korralikult ja distsiplineeritult käitujate karistamine, laristajate soosimine ja säästjate nöökimine on väärt euro hoidmise hinda, küsib ajakirjanik Mikk Salu.
Novembri viimasel nädalal kirjutas Wolfgang Münchau, ajalehe Financial Times kolumnist, keda on tihti nimetatud ka üheks mõjukamaks ja paremini informeeritud ajakirjanikuks Brüsseli poliitika teemadel, järgmise lause: «Euroalal on kümme päeva aega tegutsemiseks, et vältida kollapsit.»
Nüüdseks on olukord mõnevõrra rahunenud.
Heaks näiteks on Itaalia võlakirjade oksjonid möödunud kolmapäeval ja neljapäeval. Itaalial õnnestus müüa üheksa miljardi euro eest kuuekuulisi võlakirju 3,25-protsendilise intressiga – kuu aega tagasi toimunud samasugusel oksjonil tuli leppida 6,5-protsendilise intressiga.
Kümneaastaseid võlakirju müüdi intressiga 6,98 protsenti, eelmisel oksjonil oli intressiks 7,56 protsenti.
Need arvud annavad kaks signaali. Esiteks, Itaalia jaoks on laenamine muutunud odavamaks, turud on mõnevõrra rahunenud ja lühiajaliselt on kriisist üle saadud. Teiseks aga ütlevad need ka seda, et kaugem tulevik on endiselt ebakindel ja lõplikku lahendust veel pole.
Täpselt samasuguse järelduse saab teha euroala kui terviku kohta. Või nagu ütleb Märten Ross, endine Eesti Panga asepresident ja praegune Soome Panga nõunik: «See on maraton, mitte sprint.»
Kui detailid kõrvale jätta, on möödunud aasta eurokriisi muster üsna lihtne. Iga kuu või paari tagant kriis süveneb. Päästekavad kukuvad nagu doominokivid või muutuvad kiiresti ebapiisavaks.
Kõige enam käib siinkohal jutt muidugi Kreekast, aga ka Portugalist, Iirimaast ja alates sügisest ka Hispaaniast, Itaaliast ning isegi Belgiast ja Prantsusmaast.
Iga kord on viimasel hetkel suudetud saavutada mingi uus kokkulepe, anda mingi uus päästelaen, välja mõelda mingi uus nipp. Seepeale turud mõneks ajaks rahunevad, siis aga hakkab kõik jälle otsast peale.
Seepärast on ka praegu mõttetu arutleda, kas nüüdseks saavutatud stabiilsus on püsiv (väga vähe tõenäoline) või tuleb mõne aja pärast jälle kedagi päästma asuda.
Midagi ilusat igatahes tulemas pole. Kreeka ja Itaalia kohe pankrotistumine on küll suudetud ära hoida, aga arvestades mõlema riigi olematut majanduskasvu, on selge, et erilisele optimismile samuti veel loota ei saa.
Pealegi on lahtine, kas detsembri alguses Euroopa riikide vahel sõlmitud viimatine kokkulepe uute reeglite ja finantsmehhanismide kehtestamiseks üldse käiku läheb.
Suurbritannia näiteks sellega üldse ei ühinenud. Soomes käib praegu vaidlus selle üle, kas kokkulepe vastab üldse Soome põhiseadusele. Samasugune debatt seisab kindlasti ees ka Saksamaal.
Euroala kriisist rääkides on kogu aasta käinud vaidlus kahe konkureeriva vaate vahel.
Üks on Saksa joon: «ei» inflatsioonile, kriis tuleb lahendada kokkutõmbamise, struktuursete reformide ja eelarvedistsipliiniga.
Teine liin räägib vastupidist: nõuab Euroopa Keskpanga suuremat sekkumist, madalamaid intresse (see tähendab inflatsiooni), eurobondi ehk Euroopa-ülese võlakirja loomist ja et Euroopa Keskpank ostaks hädas olevate liikmesriikide võlakirju.
Viimast meedet nimetatakse vahel ka rahatrükiks. Näiteks Citigroupi peaökonomist Willem Buiter kirjutas novembris: «2012. aastal või hiljemalt 2013. aastal on valida kas euroala kokkukukkumine või Euroopa Keskpanga sundimine massiivsetesse eelarvesekkumistesse.»
Buiter viitab siin sellele, et just keskpank on see, kes peab päästma liikmesriikide riigieelarved.
Vastupidist seisukohta esindab aga näiteks Otmar Issing, Euroopa Keskpanga (ECB) nõukogu sakslasest liige selle loomise ajal – tihti nimetatakse Issingut lausa ECB arhitektiks.
Tema sõnul on Euroopa Keskpanga sundimine ühekorraga nii ebaseaduslik, ebamoraalne kui pikas perspektiivis ka lihtsalt majanduslikult mõttetu.
Siiani on lähenemine Saksa moodi pidanud pidevalt taanduma. Septembris ostis Euroopa Keskpank näiteks esimest korda Hispaania ja Itaalia võlakirju.
Detsembris andis hiigellaenu Euroopa kommertspankadele, kes saavad selle raha eest osta hädas liikmesriikide valitsuste võlakirju.
See on selline ümbernurgalahendus, mis lubab Euroopa Keskpangal kaudselt toetada liikmesriike, aga otsesest sekkumisest kõrvale hoida (see oleks lihtsalt illegaalne).
Kokkuvõttes on vähendatud Euroopa Keskpanga iseseisvust, sõltumatuna loodud asutust on hakatud (päeva)politiseerima. Samas on tasapisi liigutud ka eurobondide suunas. Novembris näiteks rääkis Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso esimest korda, et tuleks mõelda eurovõlakirjade loomise peale. Euro lõpp on ära hoitud, aga mis hinnaga?