Ühel pimedal detsembriõhtul (1980ndatel) ütles isa, et meil on vaja rääkida. Et on üks tõsine jutt. See Lego kosmoselaev, mida ma jõuludeks tahtsin? Seda ei pruugi tulla. Boiler oli katki läinud ja remont võis minna kalliks. Et ma oma ootusi liiga kõrgele ei kruviks.
Võib-olla oli see lihtsalt lapsevanema tarkus: olin ehk hakanud võtma kopsakaid jõulukinke kui põhilist inimõigust ja isa nägi vajadust tulistada väike hoiatuslask. Sest tegelikult ma ju sain oma raketi (Space Cruiser nr 487, lõbu mitmeks tunniks. Aitähh, issi!).
Aga samas on täiesti võimalik, et rahaga oli kitsavõitu ja vanemad ei olnud kindlad, kuidas kingitustega seekord läheb.
Tänavu on paljud pered sellises seisus.
Joseph Rowntree Foundation, mis üritab hoolika ja läbimõeldud metoodikaga hinnata, milline on «sotsiaalselt vastuvõetavaks» elustandardiks vajalik miinimumpalk, rehkendab, et ühe toitjaga viiene pere – minu olukord täna ja isa oma tollal – vajab nädalas 690 naela enne makse. Kuna 80 protsenti töötajatest saavad sellest summast vähem, on lihtne mõista, miks paljud pered vajavad kahte sissetulekut. Ja miks paljudele on jõulud rasked.
Aga tänapäeva standardite järgi tundub too jutuajamine ikkagi tavatu. Omaenda laste jõulukingid ei näi olevat lisakulutus, millest võiks ju vajadusel loobuda. Kas see on nii seetõttu, et tänapäeval on jõulud tarbijalikumad kui vanasti? Üllatav, aga ei ole: «Scroogenomicsi» autori Joel Waldfogeli hinnangul paisus USA jaemüük 1930ndatel jõuludeks oluliselt rohkem kui täna, kui majanduse suurust arvestada. Tänapäeva jõulud ei ole eriliselt ekstravagantsed.
Mis on siis viimase 30 aastaga muutunud?
Vastus ilmne: krediit on käepärasem. Kui ma peaksin pead murdma, kuidas parandada boiler ja osta kingid – kusjuures mõlemad asjad ongi hetkel aktuaalsed – ja kui mul poleks piisavalt raha kõrvale pandud, haaraksin instinktiivselt krediitkaardi. Aga varem ei käinud asjad nii.
Waldfogel ütleb – taas USA andmete alusel – et 1930ndatel rahastati ligikaudu kümnendik jõuluasju «jõuluklubide» abil. Need olid säästukontod, kuhu sai lihtsalt ligi üksnes enne jõule.
Nüüd finantseeritakse jõule tagantjärele, mitte ette. Waldfogel on krediitkaardiandmete alusel välja selgitanud, et veebruari lõpuks on kolmandik jõulukulutustest veel kinni maksmata. Selline käitumismall on alates 1980ndatest tempokalt maad võtnud ning arvestades, et intressimäär on 20 protsenti või nii, pole see odav ettevõtmine.
Seega ei tundu isa tookordne jutt arhailine mitte sissetulekute kasvu ega tänapäeva «jõulu(t)rallide», vaid krediidi kättesaadavuse tõttu.
Viimase kolme kümnendiga oleme õppinud embama ülimugavat maailma, mis peaks põhinema lihtsatel majandusmudelitel ning võimaldama meil mängleva kergusega kulutusi edasi-tagasi kruttida, kuidas parasjagu parem tundub.
Seni kuni kogu elu kulutused pluss intressid võrduvad kogu elu sissetulekuga pluss intressid, ei pea ükski poiss oma Legost ilma jääma. Mingi tüütu boileri pärast.
Aga ole sa üks ambitsioonikas laenuandja, Euroopa rahvusriik, esimese eluaseme soetaja või lihtsalt musta-päeva-säästudeta lapsevanem, viimase nelja aastaga on tulnud valus õppetund: ligipääs krediidile pole õigus, mille on meile andnud omakasupüüdmatu, kõikvõimas ja heatahtlik vabaturg.
See on privileeg, mida pakuvad lihast ja verest kreeditorid. Nemad seda annavad, nemad selle võtavad – nagu pähe tuleb.
Tim Harfordi viimane raamat on «Adapt: Why Success Always Starts with Failure» (Little, Brown)
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.