Saksa kantsler Angela Merkel unistas Euroopa Liidu lepete põhjalikust ülevaatamisest ja euroala eelarvedistsipliini raiumisest seaduseraamatutesse, lootes pakkuda turgudele ja Euroopa Keskpangale juriidilist selgust ja kindlust. Tänu Briti vetole ei saanud ta kumbagi.
Veto tagajärjeks on kiiruga kokku klopsitud 26-riigi süsteem, millel puudub automaatne õigus kasutada ELi institutsioone. Ühesõnaga: üritus on juriidiliselt küsitav.
Finantsturgudel on põhjust kahelda uue eelarvepakti usaldusväärsuses.
Võlakriisi rambivalgusse on lükatud müstiline küsimus: kas üks riikide rühmitus, mis tegutseb väljaspool Euroopa Liidu leppeid, võib kasutada Euroopa Komisjoni (ning selle seire- ja jõustamisväge) ja Euroopa Kohut.
Britannia, mis keeldus leppele alla kirjutamast – kuid ei taha ka täiesti kõrvale tõrjutud saada – väidab, et 26 partnerit peavad ajama läbi ilma ELi institutsioonideta.
Euroopa ametnikud tunnistasid, et kogu Brüssel on hetkel täis askeldavaid advokaate, kes kaevuvad ajaloolistesse pretsedentidesse ja otsivad uuele valitsustevahelisele lepingule õigustust.
Mõned usuvad, et kuigi Brüsseli institutsioonid ei tohi tegutseda ELi-väliste lepete alusel, saab sellest keelust mööda hiilida.
«Sellel valemil on omad puudused, kuid me üritame neist üle saada,» ütles eilse diili vahendaja, Euroopa Ülemkogu president Herman Van Rompuy. «Meil tuleb tõlgendada institutsioonide rolli avaralt.»
Kõik nii veendunud pole.
Briti ametnike sõnutsi otsivad nad õigusekspertide abi ja uurivad, kas neil oleks võimalik blokeerida uue pakti juurdepääs ELi institutsioonidele. Tippkohtumisel viibinud ametnikud ütlesid, et sellisele võimalusele viitas eilsel suletud koosviibimisel ka Briti peaminister David Cameron.
«On selge, et Euroopa Liidu institutsioonid kuuluvad liidule, nad kuuluvad 27 liikmele,» ütles Cameron tippkohtumise-järgsel pressikonverentsil, väites, et «lepe leppes» sunniks Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kohut ebasündsal moel «kahte isandat teenima».
Kummalisel kombel pälvis Cameron Brüsseli kõige tulihingelisemate föderalistide toetuse.
Endine Belgia peaminister Guy Verhofstadt, kes on üks peamisi Euroopa Ühendriikide idee eestvedajaid Euroopa Parlamendis, ähvardas ELi liidrid kohtusse kaevata, kui nood julgevad tegutseda väljaspool ELi piiranguid.
Verhofstadti sõnutsi seaks ELi-väline lepe ohtliku pretsedendi, mis võiks tuua kaasa bloki lõhenemise liikmesriikide «alamgruppideks», mis hakkavad oma suva järgi otsustama, millal ELi institutsioone rakendada võib.
«Küsimus pole vaid selles, kas Suurbritannia on sees või väljas: ennekõike on küsimus liidu olemuses,» ütles Verofstadt ajakirjanikele. «Üha rohkem riike on selle vastu, et [tippkohtumisel sõlmitud] lepinguga riigipööret üritatakse.»
Euroopa Komisjoni ametnikud üritasid summutada Cameroni ja ELi föderalistide häirekellade helinat, väites, et uus lepe võib nõjatuda ELi institutsioonidele ka siis, kui noid ei ole uude pakti ametlikult kaasatud.
Mitmed märkisid, et Schengeni lepe – mis tekitas Euroopa passivaba reisimise territooriumi – sai alguse kui valitsustevaheline leping, enne kui ta ELi lepetesse kaasati.
«Meie meelest saab ka selle lepingu raames teha paljusid asju, aga mõned neist on juriidiliselt keerukad,» ütles Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso. «Me uurime neid asju, aga me usume, et leiame hea lahenduse.»
Mõned potentsiaalsed meetmed on vastuolulised, näiteks laenupidurite nõue kõikide allakirjutanud riikide põhiseadustes ning ühisrahabloki regulaarsete tippkohtumiste kehtestamine.
Kui Euroopa Komisjonile tahetakse anda meelevald seda uut «eelarvepaketti» jõustada, võib tulla probleeme.
Ametnikud ütlesid, et ilmselt kohustab leping kõiki allakirjutanuid järgima Euroopa Komisjoni soovitusi eelarvete tasakaalustamiseks. Selline meede ei teeks Euroopa Komisjoni ametlikkult lepinguosaliseks. Riikidelt saaks sõnapidamist nõuda lähtuvalt praegustest reeglitest – kui mõni liikmesriik oleks nõus üleastuja kohtusse kaebama.
Alates aastast 1958, kui Rooma lepe allkirjastati, on selliseid Euroopa Kohtusse pöördumisi ette tulnud alla 10 korra. Algselt olid nimetatud võimalus mõeldud kahepoolsete kaubandus- ja geopoliitiliste vaidluste lahendamiseks, mitte Brüsselist lähtuvate eelarvereeglite jõustamiseks.
Ja veel: sakslaste poolt propageeritud plaan anda Brüsselile täidesaatev võim riikide eelarvete üle saaks selle süsteemi puhul hoobi. Kuigi valitsustevaheline leping sunniks Euroopa riike Euroopa Komisjonisse aupaklikumalt suhtuma, ei annaks ta komisjonile suuremat võimu vetode kehtestamiseks maksu- ja kulukavadele.
Mitmed kõrged euroametnikud kinnitasid, et sellistel ettepanekutel on väga vähe poliitilist toetust ning neid ei võetaks vastu ilmselt isegi siis, kui kõik 27 liiget nõustuksid ELi leppeid reformima.
Copyright The Financial Times Limited 2011.