Euroopa Liidus on taaselustumas kaks vana head traditsiooni: varavalgeni kestvad tippkohtumised ja viimase minuti diilid.
Kuidas euro endale nime sai
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks uus aspekt on vaid lisandunud: täna ei kauple ELi liidrid glamuurikalt Nice’is, Rhodosel või Seville’is, vaid Brüsseli ilmetus Justus Lipsiuse majamürakas täis sadu koosolekuruume ja 24 kilomeetri jagu koridore.
Eeloleval reedel asetleidev tippkohtumine pidavat olema parim võimalus euro päästmiseks alates... eelmisest tippkohtumisest 26.-27. oktoobril.
Kuulake ELi rahandusvolinikku Olli Rehni. Ärge unustage, et tegemist on soomlasega, seega tasase inimesega, kes näib oma tundeid täielikult valitsevat.
Kolmapäeval ütles Rehn aga nii: «Nüüd siseneme me kriitilisse 10-päevasesse perioodi, mille jooksul tuleb viia lõpule ja otsustada ära Euroopa Liidu kriisilahendus.»
Võtmefraasid on «viia lõpule ja otsustada ära». Kui neid sõnu puhta kullana võtta, siis tuleks hakata ootama, et EL leiab nüüd lõpliku lahenduse riigivõla- ja finantssektori kriisile. Kuid Saksa kantsler Angela Merkel ütles reedel, et tema valitsus on jätkuvalt seisukohal, et kriisi «ei saa lahendada ühe raksuga ja üleöö».
Mida oleks siis realistlik oodata?
Keerakem kalendrit tagasi 1998. aasta maikuusse. Siis saame pildi sellest, kuidas ELi liidrid kaubeldes, ähvardades ja hoobeldes oma diilideni jõuavad. 13 aastat tagasi oli kaalul, kellest saab esimene Euroopa Keskpanga president.
Saksamaa soovis nimetatud postile hollandlast Wim Duisenbergi – ortodoksset keskpankurit, keda Bundespank usaldas. Tolleaegne Prantsuse president Jacques Chirac ei tahtnud sellest aga kuuldagi. Kuri kahtlus hinges, et teised ELi poliitikud ja keskpankurid on salamisi Duisenbergi välja valinud – ilma Prantsusmaaga nagu kord ja kohus konsulteerimata – surus tema Euroopa esikeskpankuriks Prantsuse keskpanga pealikku Jean-Claude Trichet’d.
Pärast pikki ja tuliseid läbirääkimisi, kui idakaares juba päev koitma lõi, said ELi liidrid lõpuks kaubale: Duisenberg on postil poole oma 8-aastasest ametiajast ja läheb siis ära pensionile, tuues põhjuseks oma kõrge ea. Ja annab teatepulga üle Trichet’le. Karastunud tippkohtujad naljatlesid, et EKP esimeseks bossiks sai «Jean-Claude Trichenberg».
1998. aasta maikuine tippkohtumine õpetab meile kaks tõde. Esimene: ELi diilid on oma olemuselt kompromissid. Ja vaevalt saakski see olla teisiti, kui tegemist on 27 riigi liiduga, mis on oma suveräänsused vaid osaliselt ühte patta pannud.
Mõelge sellele, kuidas euro endale nime sai.
Prantslased tahtsid alguses eküü juurde jääda, milles Euroopa Liit 1990. aastatel arveldas. See oli aga vastukarva sakslastele, sest eküü («rahvusvahelises» keeles ecu), oleks meenutanud neile Baieri õlu nimega Eku. Lõpuks tõsteti klaasid euro terviseks.
Teine õppetund on, et ELi kompromissid omandavad sageli kuju, mida enne tippkohtumisi on raske ette aimata. Ärge üllatuge, kui nii läheb ka 9. detsembril Brüsselis. Sest olgem ausad: kui ELi rahandusministrid 2010. aasta mais ühel pühapäeva õhtul kokku tulid, et riigivõlakirjaturgudel levivat paanikat peatada, ei olnud samuti kellelgi erilist aimu, millega nad lagedale tulevad. Tulemuseks oli kaup-kauba-vastu diil: EL ja Rahvusvaheline Valuutafond panevad euroala hädalistele valmis 750 miljardi eurose stabiilsussüsteemi, Euroopa Keskpank aga ostab järelturult riigivõlakirju üles.
Seekord on õhus midagi sarnast. Saksamaa, Prantsusmaa ja ülejäänud 15 eurotsooni riiki tõotavad pühalikult igavest eelarvedistsipliini. Mis tähendab võla- ja eelarvepatuste karmimat karistamist ning võib ühel päeval saada raitutud ka ümberkirjutatud ELi leppesse. Haavatavad maad aga, nagu Itaalia – mis on pärast ettearvamatu Silvio Berlusconi asendumist professorliku Mario Montiga taas soosingus – kirjutavad alla ränkadele kasinusmeetmetele, et võlad ja puudujäägid kiiremas korras kontrolli alla võtta.
Vastutasuks astub Euroopa Keskpank kiired sammud kaitsmaks pangandussüsteemi ja valitsusi, mida riigivõlakirjud mässuga ähvardavad. Ülimalt tõenäoline on, et oma panuse annab ka IMF. Suurte jooksevkonto ülejääkidega tärkavad turud nagu Brasiilia, Hiina ja Venemaa võivad suurendada oma sissemakseid IMFi, mis omakorda võimaldaks fondil Euroopat energilisemalt abistada.
Aga IMF kaasamine sünnitaks takistuse, mille taha kriisilahendus reedesel tippkohtumisel kinni jääks. Brasiillased, hiinlased ja venelased ei kavatse Euroopale tasuta lõunat pakkuda. Nad tahavad IMFis rohkem sõnaõigust. Mis aga tähendab, et ümber tuleb teha kvoodisüsteem, mille alusel IMFi liikmesriikidele hääleõigusi jagatakse. Ja sellega läheb aega.
Kas euro päästmiseks piisavalt aega on, pole kindel. Samas on suurem osa maailmast väga huvitatud, et Euroopa integratsiooni võtmeprojekt ellu jääks. Seda teab isegi Suurbritannia, mis eurost reeglina just vaimustuses pole.
Sel nädalal pikendas Briti koalitsioon kasinuskava 2015. aasta taha, mil leiavad aset järgmised üldvalimised. Ning tunnistas, et eurotsooni kokkuvarisemine seaks Briti majanduse suurde ohtu.
Briti poliitik Sharon Bowles, kes juhib Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomiteed, maalis reedel olukorrast sünge pildi: «Põhimõtteliselt võib euro minna hingusele juba jõuludeks. Ja see hävitaks meie majanduse.»
Väidetavalt ei olegi küsimus tegelikult selles, kas ELi liidrid reedel midagi ära otsustavad või mitte. Küsimus on selles, mis juhtub finantsturgudel.
Mõne suure panga surm, hoiuste päästmise paanika, streik võlakirjaturul... ühest neist piisaks, et eurotsoon pihuks ja põrmuks teha. Kord oli aeg, kui ELi tippkohtumised keerukatele probleemidele geniaalseid lahendusi pakkusid. Seekord ilmselt mitte.
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.