Kui Poola välisminister anub, et Saksamaa Euroopas rohkem võimu võtaks, peaks iga ajalooga kursis inimene kõrvad kikki ajama.
Euroopa Hääl
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Radoslaw Sikorski ja ta kaaspoolakate jaoks tähendas integreerumine Euroopasse kojutulekut – pärast sajandeid täis ebakindlust, alandust ja terrorit tugevamate naabrite käes.
Esmaspäeval Berliinis peetud kõne ja sellele järgnenud Financial Timesi kommentaariga näitas Sikorski, et Poola – hetkel Euroopa Liidu eesistuja – mõistab paljudest paremini, kuivõrd tähtis on Euroopa projekti kordaminek.
Ühtlasi jagub Sikorskil – erinevalt enamikest ametivendadest – tahtmist heita kõrvale kolkalikud klauslid ning käia välja selge nägemus, mida tema meelest teha tuleks.
Kõige tungivam palve kõlas sakslastest võõrustajate aadressil.
Nagu tõelisele sõbrale kohane, ütles Sikorski välja tõe, mida sakslased sageli mainida unustavad: et Saksamaa on praeguse Euroopa asjade korralduse suurim kasusaaja. Mis, koos Saksa ajalooga, asetab nende õlgadele suurima vastutuse kanda hoolt sellise seisu jätkumise eest.
Sikorski ei suutnud hoiduda ka meelitustest: Saksamaast on saanud «Euroopa asendamatu rahvas». See on küll tõsi, kuid ikka on ülimalt üllatav ja rabav, kui poolakas selgitab Saksamaale, et viimane ei või lubada endale juhirollist loobumist.
Olgu Berliinil kõrvad, et kuulda: Saksa juhtimist on euroalas ilmselgelt tarvis. Kuid mis suunas?
Sikorski silme ees kangastub karm valik: ühelt poolt suur suveräänsuse ühte patta panek, teiselt poolt lagunemine. Ja mitte üksnes euro, vaid terve ühisturu lagunemine.
Krahhi vältimiseks tuleb poolaka arvates leida viis Euroopa valitsemiseks, mis tähendaks ulatuslikku loobumist riiklikest vetoõigustest, mis praegu bloki otsuseid blokeerivad.
On argumente, mis räägiksid sügavama poliitliidu kasuks – mõned on mittemajanduslikku laadi, näiteks vajadus ELi ühtse välispoliitika järele. Samuti on Sikorskil õigus, kui ta ütleb Suurbritanniale, et kui viimane ei taha euroga ühineda, peaks ta lubama teistel edasi integreeruda.
Kuid neid väited ei saa siduda ühte punti praeguse kriisiga, õigemini vajadusega sellele lõpp teha. Lähituleviku prioriteedid ja kaugelevaatav loogika küll kattuvad mõneti, kuid võrdsustada neid ei saa.
Võlakriis vajab lahendamist kohe.
ELi või eurotsooni põhiseaduslikud lahendused peavad olema rajatud kannatlikult kultiveeritud poliitilise toetuse pinnale.
Euroopa peab vältima kaksikprobleemi: ühelt poolt võib konstitutsiooni reformimine halvata kriisilahendused. Teiselt poolt võivad kriisimeetmed sünnitada pöördumatuid põhiseaduslikke muudatusi, millel puudub rahva toetus.
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.