Kas asjad võivad taas hulluks minna? Päriselt hulluks – Suure depressiooni, maailmasõja mõttes hulluks? Et juhtub midagi kataklüsmilist, praeguse põlve arvates pigem ajalooraamatusse kuuluvat?
1930ndate pikk vari
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Halb eelaimus on hetkel Euroopa üle, seda on selgelt tunda. Alles eile hoiatas Poola välisminister Berliinis, et Euroopa on «kuristiku äärel».
Natuke aega tagasi manitses Prantsuse president Sarkozy: «Kui euro plahvatab, plahvatab Euroopa. See on rahu garantii kontinendil, mis on kogenud kohutavaid sõdasid.»
Euroopa poliitikud on üsna sageli sõjaohuga lehvitanud, et oma armsale ühisprojektile toetust tekitada. Kui aeg oleks tavaline, ei võtaks ükski eurooplane neid tõsiselt.
Ja üldse tundub sõjajutt sügavalt uskumatu inimestele, kes on kasvanud üles jõukas ja rahumeelses Lääne-Euroopas. Ma olen veetnud kõik oma elupäevad maailmas, mis – väikestele viperustele vaatamata – näis minevat pidevalt paremaks. Natsism oli võidetud; Hispaania, Portugali ja Kreeka diktatuurid langesid; NSVL kukkus kokku; Lõuna-Aafrika sai lahti apartheidist.
Rahu ja õitseng on meie põlvkonnale Läänes normiks saanud. Kerge on unustada, et olime ülejäänud maailmast üsna erinevas olukorras.
Lugedes hiljuti tuttava Hiina akadeemiku Yan Xuetongi raamatut, ehmatas mind see lause: «Kultuurirevolutsiooni pävil nägid meie silmad sageli, kuidas inimesi surnuks peksti. Sellega harjus nagu ära, mõnes mõttes.»
Viimase kolmekümne aastaga on rahu ja (mõningase) mugavuse lootused valgunud kaugemale Lääne privilegeeritud piiridest. Hiina vahetas kultuurirevolutsiooni ostukeskuste ja tehaste vastu. Ema Teresa aegne India on vähemalt mingil määral kujunemas IT revolutsiooni eesrindlaseks.
Tänu globaliseerumisele hakkas maailm tunduma ohutum ja homogeensem, sedamööda kuidas Aasia ja Ida-Euroopa uued keskklassid kapitalismi hüvesid ja väärtusi omaks võtsid. Maailmarahu, mis külma sõja päevil tuumarelvadest tundus sõltuvat, näis nüüd püsivat rahvusvahelisel kaubandusel ja ühisel tarbimishimul.
Kuni globaalse majanduskriisini näis ajastu mõtteviisi hästi väljendavat Tony Blairi 1997. aasta kampaanialaul «Things can only get better» (Võib minna üksnes paremaks).
Pärast Lehman Brothersi kokkukukkumist 2008. aastal oleme aga avastanud, et asjad võivad kohe kindlasti hullemaks minna. Küsimus: kui palju hullemaks?
Tõsise majanduskriisi risk Euroopas on suur. Riikide pankrottide ja eurotsooni lagunemise oht kasvab – koos sellega ka ähvardused pankade lagunemisest, rahvahulkade paanikast, sügavatest surutistest ja massilisest tööpuudusest. Ja see annaks juba tõesti Suure depressiooni uue versiooni mõõdu välja.
Tervikuna võttes on Euroopa Liit maailma suurim majandus. Seega: kui teda tabab kaos, on tagajärjed vältimatult globaalsed. Löögi saaks kaubandus, samuti globaalne finantssüsteem.
1930ndad õpetasid meile, et globaalne depressioon nõrgendab demokraatiaid, toob kaasa uute radikaalsete poliitiliste jõudude tõusu – ning suurendab kõige selle kontekstis rahvusvaheliste konfliktide riski.
«Uued» 1930ndad tähendaksid uut põlvkonda natsionalistlikke poliitikuid, kes Euroopas võimu juurde saavad – majanduskaose ja ELi lagunemise taustal. Pinged kasvaksid ka väljaspool Euroopat, kui globaalmajanduse seis süngeneks.
Võimuvahekord Aasias nihkuks veelgi kiiremini, Hiina tõustes ja USA nõrgenedes. Nii Hiinas kui Ameerikas tähendaks majanduskriis, et rohkem pääseksid mõjule natsionalistlikud ja protektsionistlikud jõud.
Neid stsenaariume ei saa välistada. Aga samas, kõikidest paralleelidest hoolimata, on väga raske veenda end, et oleme teel tagasi 1930ndate suunas. On kolm peamist põhjust, miks ma loodan, et me ilmselt pääseme.
Esiteks teame me nüüd, mis 80 aastat tagasi valesti läks, ning see võib ehk aidata poliitikutel neid samu vigu vältida. Ja et Hiina jätkuvalt «rahumeelse tõusu» vajadust rõhutab, võib tuleneda osaliselt ka teadmisest, milliseid kohutavaid vigu tegi imperialistlik Jaapan.
Teiseks võib väita, et kuna alates 1945. aastast on peamised jõud ja arenenud riigid 66 aastat rahujalal olnud, võib olla tegemist tsivilisatsiooni progressiga – mitte lihtsalt vedamisega, helgema tsükliga maailmaajaloos.
Harvardi ülikooli professor Steven Pinker väidab oma viimases raamatus (The Better Angels of Our Nature), et inimkond muutub järjest rahumeelsemaks ning «täna võib olla kõige rahulikum ajastu inimkonna ajaloos».
Ja lõpuks: arenenud maailma lähtepunkt on palju jõukam, kui 1930. aastatel. Majanduskrahhi puhul võivad inimesed küll ka täna kaotada oma säästud, töökohad ja kodud, kuid palju väiksem on täielikku viletsusse sattumise tõenäosus.
Seetõttu ei kaldu nad ehk nii kergesti poliitilisse radikalismi. Läti majandus kärbus 2009. aastal 18 protsendi võrra. Samas said hiljutistel valimistel parima tulemuse kaks tsentristlikku erakonda.
Hispaanias on töötus juba üle 22 protsendi, noorte seas üle 45 protsendi. Aga ikkagi võitis mõned päevad tagasi valimistel mõõdukas paremtsentristlik partei.
Seega: kuigi ränga majanduskriisi risk on väga reaalne, ei usu ma ikkagi, et oleme libisemas tagasi sõjakeeristesse. Aga võib-olla ma lihtsalt ei suuda seda ette kujutada – olles üles kasvanud niivõrd erakordsel rahu ja õitsengu ajal.
Copyright The Financial Times Limited 2011.