Kui Austria piiras sel nädalal oma pankade laenamist Kesk- ja Ida-Euroopasse, paljastas ta euroala võlakriisi võimalike tagajärgede tõsiduse.
Pangandus Ida-Euroopas: raskeim seis pärast kommunismi kukkumist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitsmaks riigi AAA krediidireitingut käskis Viin, et Erste Bank, Raiffeisen Bank International ja Bank Austria (mis on Itaalia UniCrediti filiaal) kasvataksid kapitalivarusid ja kärbiksid piiriülest laenamist.
Vaid paar päeva enne seda teatas UniCredit, et vaatab üle oma (ulatusliku) tegevuse ülalmainitud regioonis, Saksa Commerzbank lubas aga piirata uute laenude andmise üksnes Saksamaa ja Poolaga.
Eile päästsid Läti võimud riigi suuruselt 9. panga, Krajbanka. Veidi enne seda pidi Leedu upitama hädast välja Snorase, oma vägevuselt viienda laenuandja.
Nii raskeid aegu pole Kesk-ja Ida-Euroopa pangandusel olnud alates kommunismi kokkuvarisemisest. 2008. aastaga päädinud kahe kümnendiga saavutasid Lääne laenuandjad võimupositsiooni enamike regiooni riikide panganduses, erandiks vaid Venemaa. Nüüd, kus eurotsoon on kriisis, tõmbub enamik neist tagasi isegi dramaatilisemalt, kui globaalse kriisi esimeses laines 2008-2009 aastail.
Piiriülene krediit kukub eeldatavasti järsult – Kanada RBC hinnangul ilmselt 20 protsenti. Suuremad majandused eesotsas Venemaa ja Poolaga võivad vastukaaluks võimendada kodumaiste finantsressursside arengut, teised aga hakkavad otsima uusi välisinvestoreid, väga võimalik, et Venemaalt. Kõige hapramad riigid satuvad aga raskustesse, kuna peamine väline finantseerimisallikas kärbub kokku just siis, kui toss läheb välja ka peamisest välispidisest kasvuallikast – ekspordist Lääne-Euroopasse.
«Laenukoormuse vähendamist me peatada ei saa, võime vaid üritada protsessi hallata,» ütleb Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) vanemanalüütik Erik Berglof. «Aga me ei tohiks hellitada illusiooni, et regiooni pangandus jätkuks endisel moel – pärast kõike seda.»
Paljude investorite jaoks võib regioon olla atraktiivne ka edaspidi, eesotsas Poolaga on mitmed neist jätkuvalt konkurentsivõimelised eksportijad ja elujõulised tarbijaturud. Samuti ei pruugi laenukraanide koomaletõmbumine tulla enam sellise šokina, kui aastal 2009. pärast Lehmani langemist – sest siis tabas globaalkriis Kesk- ja Ida-Euroopat otse keset odavat laenupidu.
Nüüd on tegemist kolmeaastases kriisis karastunud riikidega, enamikes on pangalaenudest jäänud alles vaid nire.
Aga asjad võivad ka hullemaks minna.
Kolm aastat tagasi võis EL investeerida Kesk- ja Ida-Euroopasse aega ja raha, teha tihedat koostööd Rahvusvahelise Valuutafondiga seitsme sealse riigi päästmiseks ning julgustada Lääne panku regiooni edasi jääma.
Nüüd on vaid Ukrainal täielik IMFi programm paigas. Rumeenial ja Serbial on ennetavad lepped, Ungari hakkas seda taotlema. Kuna EL võitleb nüüd aga palju suuremate tulekahjudega euroalas, ei ole ida jaoks eriti jõudu ega jaksu.
Berglof tahaks 2009. aasta «Viini initsiatiivi» uut versiiooni, edendamaks regionaalset panganduskoostööd. Ta ütleb, et kuigi EL nõuab kõigi riikide huvidega arvestamist ja vastavate pangandusreeglite rakendamist, kalduvad Lääne regulaatorid praktikas lähtuma omaenda riikide huvidest.
Riikide erinevused on ülisuured. Poolat, Tšehhi Vabariiki ja Slovakkiat peetakse Lääne-Euroopas tahkeks tuumikuks. Kes Poolast taanduda tahab, leiab ka ostja – näiteks suutis Allied Irish Bank müüa Poola suuruselt viienda panga Bank Zachodni WBK hispaanlaste Santanderile 4 miljardi euro eest.
Kuid need, kes kaugele itta, Kasahstanini välja trügisid, on nüüd endise NSVLi ja Kagu-Euroopa suhtes skeptilised. Naftarikas Venemaa tuleb oma pankade toetamisega toime ja võib isegi julgustada nende laienemist välismaale. Ukraina on aga haavatav. Väiksemad Balkanimaad samuti – seal tõmbavad otsi koomale Kreeka pangad, mida pitsitab kodumaine kriis.
Soosingust on langenud välisinvestorite kunagine kullake Ungari – pangad on pahased valitsuse majanduspoliitika peale, muuhulgas viisi peale, kuidas riik kergendab välisvaluutas kodulaenu võtnud kodanike koormat.
See, millised pangad lõplikult lahkuvad – nagu Allied Irish – sõltub pigem emafirmade, mitte kohalike filiaalide seisundist.
Kindlasti on potentsiaalsete müüjate nimistus need pangad, mille peakorterid on kriisiriikides nagu Kreekas, Itaalias, Hispaanias ja Portugalis. Nagu ütles üks Prantsuse pankur: «Asi pole regioonis, asi on eurotsoonis.»
Copyright The Financial Times Limited 2011.