Pajula: kriis on jõudnud eurotsooni tuuma
18. november 2011, 17:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel nädalal rebenes Prantsusmaa ja Saksamaa valitsuste 10-aastaste võlakirjade intressivahe peaaegu 190 baaspunktini . SEB ökonomisti Hardo Pajula sõnul on seega kriis nüüdseks jõudnud eurotsooni tuuma ning viilib seal vaikselt Berliini ja Pariisi vahelist Euroopa Liidu tugitelge.
2009. aasta varakevad oli sünge aeg. 9. märtsi õhtul sulgus S&P aktsiaindeks 677 punkti juures, s.o rohkem kui 65 protsenti madalamal oma 2007. aasta kesksuvel saavutatud tipust. 17. veebruaril väitis Moody’s, et Kesk-Euroopa ujuvate valuutade järsk odavnemine võib viia piirkonnas tegutsevate lääne tütarpankade laenukahjumid selliste tasemeteni, mis ohustavad nende emapankade reitinguid.
Samal päeval küsis tollal juba IMF-i käppa imeva Ungari peaminister Euroopa Liidult piirkonna pankade kapitalipuhvrite paksendamiseks lisaks veel 100 miljardit eurot (Saksamaa lükkas selle taotluse tagasi).
Märtsis kutsusid IMF, EBRD ja Euroopa Liit 15 piirkonnas tegutseva lääne kommertspanga juhtkonnad Viini ja võtsid neilt lubaduse mitte katkestada oma tütarde rahastamist.
Vastutasuks lubas Euroopa Liit eraldada regioonile laenude ja tagastamatu abina 50 miljardit eurot ning IMF ja EBRD tõotasid vajadusel toetada kõige suuremas plindris olevaid panku. «Keegi ei teadnud, milline välispank esimesena oma raha välja tõmbab ning keegi ei tahtnud olla viimane.
Seepeale kutsusid IMF ja EBRD suuremad välispangad Viini kokku ning julgustasid neid sõlmima härrasmeeste kokkuleppe kõigepealt omavahel ja siis valitsusvaheliste finantsasutustega,» meenutab paari aasta taguseid sündmusi Raiffeisen Romania tegevjuht Steven van Groningen.
Niinimetatud Viini initsiatiivil oli võtmeroll Ida- ja Kesk- Euroopa panganduskriisi ära
hoidmisel. Edasine on hästi teada.
Aasta hiljem aprillis tõusis Kreeka valitsuse 10-aastase võlakirja tootlus üle 7 protsendi (2009. aasta märtsis oli see veel tublisti alla 6 protsendi, praegu 33 protsenti) ning võlakriisi uus vaatus oli alanud.
Tänaseks oleme jõudnud ilmselt kolmandasse või juba neljandassegi akti (need jäävad järjest lühemaks). Sel nädalal rebenes Prantsusmaa ja Saksamaa valitsuste 10-aastaste võlakirjade intressivahe peaaegu 190 baaspunktini – nii kõrge oli see viimati 1990. aasta alguses. Seega
on kriis nüüdseks jõudnud eurotsooni tuuma ning viilib seal vaikselt Berliini ja Pariisi vahelist Euroopa Liidu tugitelge.
2009. aasta märtsis tagasi
Kui 2009. aastal oli põhiohuks, et Société Générale, Unicredit, Raiffeisen jt tõmbavad aktsia- ja võlaturgude survel raha Kesk- ja Ida- Euroopast välja, siis praegu sunnivad peakorteritele esitatud kõrgendatud kapitalinõuded neid omi laenuportfelle koomale tõmbama või aktsiaid müüma.
Et uute aktsionäride kaasamiseks pole praegu teadagi parim aeg, siis kruvitakse pigem laenukraane ja löögi alla satuvad esmajoones kodust kaugemal olevad turud. Käesoleva kuu alguses teatas näiteks Commerzbank, et ta katkestab ajutiselt laenu andmise väljaspool Saksamaad ja Poolat.
Nomura väidab, et kui järelvalveorganite poolt nõutud omakapitalinõueteni jõudmiseks valitakse üksnes varade vähendamise tee, peavad eurotsooni pangad oma laenuportfelle kärpima 1,2 triljoni euro võrra, mis on umbes samas suurusjärgus Ida- ja Kesk- Euroopasse antud laenudega.
Seetõttu pole ilmselt juhus, et Ungari ja Poola valuutad on alates suve lõpust järsult nõrgenenud – zlott umbes 14 protsenti, forint ligikaudu 19 protsenti, kusjuures viimane on oma 2009. aasta märtsi lõpu nõrgimal tasemel tagasi. Emapankade valmisolek uueks Viini initsiatiiviks on seekord aga tõenäoliselt tunduvalt väiksem.
EBRD peaökonomisti ja Viini initsiatiivi ühe eestvedaja Erik Berglöfi sõnul on kahe riigi valitsused halvimal juhul sunnitud raskustesse sattunud tütred riigistama. «See pööraks tagasi kaks aastakümmet kommunismi-järgset erastamist,» lisab ta. Uus ring selleski mõttes.