Riik ei tea täpselt, mida ta sinu kohta teab

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Server
Server Foto: Toomas Huik

Riigi 200 infosüsteemis leidub andmeid, millest keegi midagi ei tea. Semantilise koosvõime eksperdi Peep Küngase kinnitusel tuleks olemasolevad andmed registreerida ja vajadusel kaaluda nende kättesaadavaks tegemist.

Avatud andmete idee on pärit avaliku sektori initsiatiividest, kus kandvaks loosungiks on «avaliku sektori raha eest soetatud andmed peavad olema avatud avalikuks kasutamiseks.»

«Andmed võimaldavad meil tänapäeval teha otsuseid kiiremini ja targemini ning seeläbi tagada meie liigi ellujäämise. Sellest siis vajadus andmete ning andmeid kasutavate tööriistade järele,» selgitas Küngas Tallinna Tehnikaülikoolis toimunud IT-konverentsil Visioonist lahendusteni.

Tehnoloogilisest vaatevinklist võib Küngase sõnul vaadelda avatud andmete ideoloogiat vana maailma vastusena andmete levitamisele ning sobib paraku vaid staatilist või statistilist laadi andmetele, nagu näiteks aluskaardid, riikide aastaeelarved jne.

Samal ajal on Eestis panustatud intensiivselt andmeteenuste arendamisesse, mis tagavad vajaduspõhiselt ligipääsu dünaamiliselt muutuvatele andmetele. Kuigi neid teenuseid ja nendega seotud registreid on disainitud peamiselt üksteisest sõltumata, näitavad hiljutised uuringud, et teatud tunnuste alusel on enamik neist lingitavad.

Avaliku sektori andmeteenuste linkimisega tegeletakse Eestis riigi infosüsteemi semantilise koosvõime initsiatiivi raames. Selle initsiatiivi eesmärgiks on tagada ühelt poolt sellise mudeli loomine, mis võimaldaks riigi infosüsteemi käsitleda kui ühtset tervikut, ning teiselt poolt lihtsustada andmeteenuste poolt pakutavate andmete linkimist.

Paraku on riigi infosüsteemi andmeteenuste näol praktikas tegemist sisuliselt suletud teenustega, millele ligipääs on kas tehniliste või juriidiliste detailide tõttu raskendatud.

Eelnevast lähtudes sobiks Eestile rohkem avatud teenuste idee, seda enam, et ka avatud andmeid tuleb pärast publitseerimist hallata ning seda tehakse meie registrites juba niikuinii.

Küngas usub, et andmed, olgu siis avatud või mitte, ilma süsteemse ja efektiivse andmete ja nendevaheliste seoste haldamise mehhanismita on surnud andmed, mis väärivad rahulikku viimast puhkepaika, mitte aktiivset surmajärgset ekspluateerimist. Eelnevast lähtudes on tema missiooniks lahenduste loomine andmete eluea pikendamiseks ja haldamise ning utiliseerimise efektiivsuse tõstmiseks.

Analüütikutel, otsustajatel, huvigruppidel, entusiastidel, ühiskonnal tervikuna on aga erinev nägemusi andmete kasutamisest. Näiteks lihtsa retoorika jaoks piisab staatilistest linkimata andmetest – lingitud andmed avavad liialt andmete tähendust ning piiravad nende interpreteerimist. Samas katsetaks teised osapooled erinevate staatiliste ning dünaamiliste andmete kombineerimist ja võibolla tuleks sealt midagi huvitavad ja kasulikku teatud sihtgruppidele.

Riigi infosüsteemi haldussüsteemis on registreeritud hetkel ligi 200 infosüsteemi, milles enamikus leidub mingeid andmed, mida saaks avalikustada. Orienteeruvalt 10 protsenti on sellist liiki andmeid, millele ligipääsu tuleb piirata ning ülejäänud saaks teha kättesaadavaks.

Ligi pooled infosüsteemid pakuvad teatud andmeid ja funktsionaalsust üle X-tee andmeteenuste näol. Andmete kättesaadavuse tagamisel tuleks osa neist viia X-teelt välja, kindlasti tuleks sinna juurde tuua uusi teenuseid. Neis 200-s infosüsteemis on andmeid, millest keegi hetkel isegi midagi ei tea – need tuleks esmalt registreerida ja vajadusel kaaluda nende kättesaadavaks tegemist kas siis andmehulkade või andmeteenustena, avatult või lingitult.

Need on andmed hetkel registreeritud riigi infosüsteemi andmeallikate kohta Eestis, kuid neid on arvatavasti rohkem. Orienteeruvalt võiks neid andmehulkasid lugeda tuhandetes ning ilma neid linkimata ei saa nende kasutamine olla efektiivne ja mõjus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles