SEB strateeg: Kreeka päästmisest võidab ka Tõnu Tavaline
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
SEB privaatpanganduse strateegi Peeter Koppeli kinnitusel on seos võlakriisi päästepakettide ja keskmise Eesti inimese heaoluvahel suurem, kui tahetakse endale tunnistada.
Kas Kreeka mured saavad nüüd murtud või on varsti uut abipaketti vaja?
Kreeka mured ilmselgelt sellega ei lõpe, sest avaliku sektori võlakoorem jääb suureks - aastaks 2020 on seda plaan vähendada tasemeni 120 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.
Üldiselt peetakse taset 90 protsenti selliseks, millest algavad probleemid. Seega mured jätkuvad - sellise järelduse saab teha ainuüksi neid kolme numbrit vaadates. Lisaks sellele on ka praeguste probleemideni jõudmisel oma tagamaad - Kreeka majanduse struktuur. Selle ümberkujundamine on pikk ja piinarikas protsess.
Kas 50 protsendi võlgade mahakirjutamine on preemia vastutustundetu käitumise eest?
Esmapilgul võib see tõesti nii tunduda. Teisest küljest vaatama hakates peab aga nentima, et surm ka ei võta sealt, kust võtta ei ole ning praegused sammud on astutud selleks, et riigivõla probleem ei kanduks euroala pankadesse ja finantssüsteemi ning sealt erasektorisse laiemalt ning ei tekitaks mingit majandusliku depressiooni laadset situatsiooni.
Kui vägisi tahaks rääkida sellest, et kedagi päästeti või finantseeriti ebaõiglaselt või teenimatult, või hakatakse seda lähemas tulevikus tegema, siis tegelikult päästeti nö. inimest tänavalt. See seos erinevate päästepakettide ja ka siinse Tõnu Tavalise heaolu vahel on oluliselt suurem, kui Tõnu Tavaline hetkel adub.
Loomulikult maailmavaateliselt ka näiteks mina sellist laiaulatuslikku riiklikku sekkumist ei toeta - paraku on süsteem selle sama sekkumisega nii vussi keeratud, et sekkumine kutsub esile sekkumist ning tänaseks on see juba objektiivne paratamatus.
Kas triljonist piisab, et kriis ei leviks Itaaliasse ja kaugemale?
Mina isiklikult arvan, et ei piisa. Mida pikemalt ette vaadata, seda õnnetum arenenud maailm, eriti Euroopa Liit, oma vananeva rahvastiku ja hoolekanderiigiga tundub.
Pidu on tänaseks läbi, kohtupäev on käes ning tõenäosus, et pinge, mis liigse võlakoormaga seoses on tekkinud, kuskil taas (kriisina) avaldub, on suhteliselt suur.
Kas abipakett võib veel kasvada?
Ma ei piiritleks praegust olukorda Kreekaga, vaid vaataksin Euroopat laiemalt - arvestades demograafilise reaalsuse ja sisemiste kasvuallikate ammendumisega leian ma, et me elame ebakonventsionaalsete majanduspoliitiliste meetmete ajastul, kus skeeme, fonde, pakette tuleb veel ning numbrid lähevad üha suuremaks. Seega kasvada võib nii see, kui mõni muu tulevane pakett, mida me hetkel veel ette ei kujuta.
Miks peaksid pangad vabatahtlikult nõus olema, et oma laene maha kanda?
Nad ei olegi vabatahtlikult nõus. Mis puudutab, aga seda, et pangad on kohustatud Kreeka võlakirju korstnasse kirjutama, siis siinkohal tuleb aru saada, et ühest küljest kirjutatakse küll midagi korstnasse, kuid teisest küljest räägitakse ju pankade rekapitaliseerimisest.
Ehk siis ühe käega pankadele antakse ja teise käega võetakse. Antakse, ütlen ma sellepärast, et mul puudub usk, et pangas suudaksid turult raha «tõsta.» Seega ilmselt ühel hetkel ollakse käsi pikalt ees kas oma asukohariigilt või üle-Euroopalistest abiskeemidest abi tahtmas. Muidugi ka siin tasub meenutada seda, mida ma ütlesin just selle kohta, et lõppude-lõpuks nö. päästetakse inimest tänavalt.
Lahendused on iseenesest üsna etteaimatavad, miks nende üle nii pikalt pead murti?
Majanduslikus kontekstis lihtsad ja loogilised lahendused on paraku enamasti poliitiliselt keerulised ning kohati suisa võimatud. Me peame aru saama, et Lääne-Euroopa on elanud alates II Maailmasõjast justkui maapealses paradiisis, kus on toimunud pidev elustandardi paranemine.
Nüüd on reaalsus dramaatilisel moel uksele koputanud ning kõik, kellel on mõistust üle keskmise Lõuna-Euroopa meeleavaldaja, peavad tunnistama, et mõnusa elu jaoks pole enam raha. Samas poliitikute moodus operandi on ju valijale pidevalt korrutada, et "elu läheb paremaks, elu läheb rõõmsamaks" ning kui seda enam öelda ei saa, sest reaalsus jõudis kohale, tekib pinge, mis väljendub otsustamatuses ja raskustes kokkulepetele jõudmisel.
Kui suur on täpselt Hiina osa kogu paketis?
Minu teada Prantsusmaa president Sarkozy helistas Hu Jintaole ning nad leppisid kokku «lähedases koostöös.» Ega hiinlased ka ilmselt taha, et nende suurim kaubanduspartner (ekspordipartner) Euroopa Liit tõsiselt hätta satuks ja seega nad ilmselt ka natukene aitavad. Lisaks peab aru saama, et Aasia on hetkel see koht, kus päriselt raha on - eks igaüks, kellel seda vaja on, lähe seda sinna küsima.