Kui teised riigijuhid narrivad sind avalikult hapuks läinud võlakriisi pärast – mida ei korraldanud Itaalia – on tunne ilmselt sant. Koju Rooma saabudes jõllitasid Silvio Berlusconile aga vastu ajalehepealkirjad sellest, kuidas ta jõuetu valitsus Brüsseli «erihalduse» alla läheb.
Ühe Euroopa Liidu asutajaliikme jaoks on selline «suveräänsuse kaotuse oht» kui ülim reitingulangetus peaministrile, kes niigi sipleb seksiskandaalides ja kolmes erinevas kohtuasjas.
Kui kabinet eile reforme arutama kogunes, andis Berlusconi oma kriitikuile vastulöögi. «Mitte keegi ELis ei saa end erihalduriks määrata ja hakata kõnelema valitud valitsuste ja Euroopa rahvaste nimel. Kellelgi pole õigust partneritele epistlit pidada,» ütles ta.
Eravestlustes ütlevad Itaalia ametnikud, et ELi liidrid lasevad end Itaalia üle otsustamisel mõjutada isiklikust põlgusest Berlusconi vastu. Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy puhul, kelle esimene ametiaeg tuleval aastal otsa saab, on nende hinnangul tegemist ka katsega juhtida tähelepanu kõrvale Prantsusmaa majandushädadelt.
Samas mõistavad ametnikud, et nende arvamus ei aita enam midagi: turud usuvad üha vähem, et Itaalia Kreeka nakkusele vastu võiks pidada.
Mure sügavusest annab pildi Saksa kantsleri Angela Merkeli telefonikõne Itaalia presidendile Giorgio Napolitanole. Lekkinud info kohaselt pärinud kantsler läinud nädalal, kas Berlusconi on üldse võimeline eelarvekärpeid teostama ja reformilubadusi täitma – ja kas Itaalial oleks välja pakkuda mõni teine peaminister?
Berlusconi, kes diplomaatide sõnutsi teeskles pühapäevasel tippkohtumisel tukastamist, sai aega kuni homse kordustippkohtumiseni, et käia välja veenev plaan.
See on nüüd siis selgelt tingimuseks, kas Euroopa Keskpank ostab ka edaspidi Itaalia riigivõlakirju või mitte. Ja kas tulevikus võtab võlakirjaostud enda kanda «võimendatud» EFSF – kui totaalse rahvusvahelise abipaketi eelkäija.
Berlusconi tõrges koalitsioon sai oma esimesed majanduspoliitilised juhtnöörid juba augustis, kui Itaalia riigivõlakirjade tootlused üle 6 protsendi põrutasid. Nimelt saabus Euroopa Keskpangast kiri päästetingimustega: tuleb teha uus eelarve, mis kaotab puudujäägi aastaks 2013. Lisatud oli ka põhjalik kasvu edendavate reformide kava.
Eelarve võetigi septembris kenasti vastu, kuid reformide üle alles kaubeldakse. EKP poolt paika pandud tähtaeg (30. september) on juba selgelt seljataga. Turgude usaldusest pole palju järele jäänud, riigivõlakirjade tootlused rühivad taas ähvardavalt ülesmäge.
Paljude itaallaste arvates, kes on kaotanud usu poliiteliiti tervikuna – opositsioon kaasa arvatud – olekski välismaine haldur õige lahendus. Berlusconile endale võiks haldur tagada vajaliku seljataguse ja surve, et valitsus tõeliste reformide teele tõmmata.
Eks öelnud ta ise, et tahab reformida pensionisüsteemi ja tõsta pensioniiga (nõunike sõnutsi 67 aasta peale), kuid koalitsioonipartner Põhjaliiga olevat plaanid blokeerinud.
Ja seda kinnitas euroskeptiline Põhjaliiga eile ka ise. Partei liider Umberto Bossi ütles, et ta «ei hooli põrmugi sellest», mida Brüssel antud küsimuses tahab või ei taha. Kuid olles mitte üksnes populist, vaid ka pragmaatk, teab Bossi, et kaalul on valitsus kui selline.
Pole mingi saladus, mida 1,9 triljoni eurose võlamäe madaldamiseks ja stagneerunud majanduse virgutamiseks teha tuleks. EL, EKP ja Itaalia ärieliit on koostanud piisavalt põhjaliku nimekirja: pensioni- ja tööturureform; bürokraatia piiramine; naiste ja noorte juurdetoomine tööturule; ning «suletud» elukutsete kantside lahtilammutamine.
«Itaalia majanduseliit teab väga hästi, mida on vaja teha,» ütles Mizuho Internationali peaanalüütik Euroopas Riccardo Barbieri. «Aga valitsusel puudub poliitiline tahe initsiatiivi võtta... Selle tulemusel on kannatanud Itaalia poliitiline mõju Euroopas – ja kannatab edaspidi veelgi rohkem.»
Oht on selles, et kui tähtsad poliitilised otsused tegemata jäävad, võib Itaalia – mis peab järgmise kolme aastaga refinantseerima ligikaudu 650 miljardi euro eest võlakirju – ilmselt ametlikult abipaketti vajada.
Ja paketiga kaasneks juba üsna pretsedenditu sekkumine Itaalia poliitikasse.
Copyright The Financial Times Limited 2011.