Ühes Bratislava kohvikulauas istub pronksist Andy Warhol, slovaki juurtega USA kunstnik. Kui suurkuju veel elas, ütles ta surematud sõnad: tulevikus on igaüks 15 minutit kuulus. Warhol pidas küll üksikisikuid silmas ja mitte riike, kuid teisipäeval sai Slovakkia oma 15 kuulsusminutit täis nagu niuhti.
Euroopa ühisraha päästmise üritus sattus korraks suurde segadusse, kui Slovakkia parlament erinevalt 16st liigikaaslasest ei kiitnudki heaks EFSFi võimendamise kava, mis finantsraskustes liikmesriikide kosutamiseks kokku on klopsitud.
Näis, nagu löödaks rahaliidu kirstu järjekordne nael – kusjuures vasar olnuks riigi käes, mille 5,5 miljonit kodanikku moodustavad 332 miljonist eurotsoonlasest alla 2 protsendi.
Euroopa poliitikute kergenduseks nii ei läinud. Slovakkide 4-liikmeline koalitsioon lendas eitava tulemuse peale küll vastu taevast, kuid neljapäevaks võideti vasakpoolse enamuse poolehoid ja fondile süttis roheline tuli.
Ja nii jäigi ilmumata ajalehepealkiri sellest, kuidas «Südametud slovakid euro uputasid». Siiski tuletab episood meile meelde, millise järjekindlusega väikeriigid eurovankri kodarate vahele kaikaid lennutavad.
Tänavu hoidis Soome Kreeka rahvusvahelist abipaketti nr 2 päris tükk aega pantvangis, nõudes uue laenuraha eest tagatist. Tšehhid olid 2009. aastal viimased, kes Lissaboni reformilepingu ratifitseerisid – vastupanu organiseeris riigipea Václav Klaus. Iirlased hülgasid esimese hooga nii Lissaboni kui selle eelkäija Nice’i leppe, teise raundiga läksid mõlemad ikkagi läbi. Leedu pidas ELiga üksi maha pika lahingu Venemaa-partnerluse läbirääkimiste avamise blokeerimiseks.
Väikesi ühendab see, et kõik said suveräänseks alles 20. sajandil – mitmed alles 1990. aastatel. Möödunud sajandi alguses olid nad suurte, Austria-Ungari, Briti ja Tsaari-Vene impeeriumide ikke all.
Teine praktiliselt kõigi ELi väikeliikmete ühiskogemus on sõjaline okupatsioon, kohutavad inimkaotused, majandusvarade laastamine ja poliitilised repressioonid kas siis Natsi-Saksamaa (1938-1945) või Nõukogude Liidu (1939-1991) või mõlema poolt.
27st ELi liikmesriigist on 21 alla 25 miljoni elanikuga. Ehk siis elanikkonna poolest väiksemad kui Texas. Nendest 21st pääsesid vaid viis – Küpros, Iirimaa, Malta, Portugal ja Rootsi – natside või kommunistide türanniast.
Seetõttu ei tohiks imestada, et meie ajal omistavad Euroopa väikeriigid tohutut tähtsust vabadusele, riiklikule suveräänsusele ja õigusele kaaluda rahulikult läbi otsused, mis omavad suurt kaalu nii nende endi kui kogu Euroopa tuleviku jaoks. Ja nagu Slovakkia parlamendi teine hääletus näitas, oleks ebaõiglane süüdistada neid riike poliitilises vastutustundetuses. Nagu iirlased ja soomlased, näitasid ka slovakid lihtsalt üles austust oma rahvusliku demokraatliku protsessi reeglite ja kultuuri suhtes.
On tõsi, et riigivõlakriisi kontekstis on Euroopa otsuste-tegemise-protseduurid finantsturgude maitse jaoks liiga aeglased ja kohmakad. Aga rahvuslik enesemääramisõigus ja demokraatlik nõupidamine on vankumatud alused riikidele, mis enamiku oma ajaloost on neist ilma olnud – agressiivsete ja vahel fanaatiliste naabrite vangidena.
Sloveenia näiteks saigi suveräänseks alles 1991. aastal. Slovakkia – kui jätta arvestamata kuus õnnetut aastat natsi marionettriigina roomakatoliku preestri isa Jozef Tiso all, kes hiljem Bratislavas koostöö eest üles poodi – ei olnud kuni oma «sametise lahutuseni» Tšehhist (aastal 1993) iial päris iseseisvust tundnud. Eesti, Läti ja Leedu olid iseseisvad juba maailmasõdade vahelisel ajal, kuid pühiti seejärel sisuliselt maailmakaardilt minema – kuni taasiseseisvumiseni 1991. aastal.
Sellised riigid astusid 2004. aastal innukalt Euroopa Liitu. Nad on uhked, et võivad kanda ELi märki, mis sümboliseerib kuulumist klubisse, kus ollakse pühendunud demokraatiale, jõukusele ja sisetülide rahumeelsele lahendamisele. ELi mõnus kaisukaru on midagi sootuks muud, kui need imperialistlikult domineerivad ja ideoloogiliselt vägivaldsed koletised, mille käes kunagi nii palju kannatada tuli.
Aga riiklik suveräänsus on neile ikkagi ülimalt kallis. Olles selle pärast sajanditepikkust ootust ränga hinnaga kätte võidelnud, ei kiirusta nad sõltumatust käest andma.
On ütlematagi selge, et ka suured liikmed võivad ELile peavalu põhjustada. Tuletagem vaid meelde Prantsuse referendumi «eid» ELi nurjunud konstitutsioonileppele 1995. aastal. Ja väidetavalt ähvardab suurim oht eurot praegu Itaaliast, mis näib olevat võimetu end reformima.
Väikeriikide vohamine ELis on ajaloolise protsessi tulemus, mille üle tuleb vaid rõõmu tunda: läbi on võõramaine despootlik võim, sündinud on iseseisvad riigid. Ja just vabaduse tõttu on Euroopas 21. sajandi alguses rohkem suveräänseid riike, kui iial varem kontinendi kaasaegses ajaloos. Ja nad ei kavatse kuhugi kaduda.
Kaks värskeimat – Montenegro ja Kosovo – kasutavad isegi eurot, kuigi pole ametlikult eurotsoonis. Võib-olla ongi nii parem. Sest mida ütleksid küll Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy, kui Kosovo albaanlased slovakid üle trumpaksid ja EFSFile veto peale paneksid!?
Copyright The Financial Times Limited 2011.