Madis Filippov: välismaa kui viimane võimalus
15. oktoober 2011, 23:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile rahvusraamatukogus toimunud Euroopa töömessil, kus vahendati töövõimalusi välismaal, rääkisid paljud tööotsijad tööst piiri taga kui viimasest võimalusest. Ei taheta pere ja kodu maha jätta ega võõrasse kohta minna, kuid kui töötu ollakse juba aasta või kauemgi, siis millestki peab ju elama.
Olukorras, kus riigi sotsiaalsed garantiid ei garanteeri tegelikult mitte midagi ning hoolimata registreeritud töötuse vähenemisest lisandub igal nädalal 1500–1800 uut töötut, ei ole see lihtsama vastupanu teele minek, vaid sundkäik.
Mitmete jutust selgus, et välismaal tahetakse jalad alla saada, võlad ära maksta ja raha koguda ning siis tagasi Eestisse tulla, kuid mitte kõik polnud selles täiesti kindlad. Seejuures ei ole enam keskne küsimus töö olemasolu või palga suurus, vaid see, millisena tunnetavad inimesed riigi suhtumist.
Näiteks tõi üks tööotsija välja, et kui ta käib töötukassas, suhtutakse temasse kui eluheidikusse, ning riigi suhtumist tõlgendab ta 2009. aastal jõustunud töölepinguseaduse järgi, mis muutis tema koondamise ääretult lihtsaks. Ta jäi korra haigeks ja nii langes koondamiskirves just tema kohal.
Sai veidi hüvitisi, et ots otsaga kokku tulla, kuid needki lõppesid. «Kui riigi suhtumine on Soomes parem, siis ma tagasi ei tule,» kinnitas ta.
Suure tõenäosusega siis ei tule.