Kvoodiraha jagamise põhimõte: kes oskas küsida, see ka sai
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Opositsionääride seas leviv veendumus, et CO2-remondiraha jagatakse parteilise kuuluvuse järgi, ei pea paika. Küll aga annab siin eelise hoopis Tambovi konstant ehk muutuja, millega korrutatakse või jagatakse läbi saadud tulemus, et saada soovitud tulemus, kirjutab Nils Niitra tänases Postimehes.
Konstandi autoriks on muide omavalitsused ise, kes kirjutasid rahandusministeeriumile saadetud blanketile, kui suur on prognoositav energiasääst, mis soojustusprojektiga saavutatakse. Aega oli vähe ja mingeid dokumente riik valdadelt ei nõudnud: vaja oli täita vaid blankett, millel on muu hulgas eeldatav tööde maksumus, kütte- ja elektrikulud, otseste kasusaajate arv ning ennustatav energiasääst protsentides.
Lõppkokkuvõttes võisid ka mõneprotsendilised erinevused energiasäästu hindamisel otsustada, kes sai ja kes ei saanud soojustusraha. Ei mingeid energiaauditeid, määrasid vaid ametnike peas sündinud arvutused.
Ehkki remonditaotlusi esitas 201 valda-linna, sai raha Postimehe arvutuste kohaselt vaid 107 valda ja linna kokku 240 hoonele. Tallinn sai seejuures CO2-raha vaid 15 objektile, sellal kui samuti keskerakondlik Kohtla-Järve saab soojapidavamaks tervelt 17 ja Toompea koalitsioonierakondade juhitav Tartu 20 hoonet.
Samas pole võimalik näidata omavalitsuste ja objektide kaupa neile antud summasid, sest need on salastatud.
Suurematest omavalitsustest on eriline vaeslaps Pärnu, kellele riik andis raha kolme objekti tarbeks.
Suvepealinn «pani peast»
Pärnu linnavalitsuse majandusosakonna juhataja Mait Talvoja ütleb, et esimeses taotlusvoorus esitati rahandusministeeriumile paar head asja.
«Neile olid tehtud ka soojapidavusauditid ning kirjas oli ka see, mida teha ja kuidas teha,» räägib ta. «Tegu oli toimetulekukooliga raske puudega lastele, mis ei saanud raha – otseste kasusaajate hulk olevat väga väike ja seega olevat ka kasu väike.»
Talvoja lisab, et vajalike töödega oleks kool saavutanud 35-protsendilise energiasäästu. «Samal ajal ei olnud teistele objektidele kusagil tehtud energiaauditeid – neid energiasäästumäärasid pandi umbes, et sääst on 40 või 50 protsenti. Tegelikult on see jama!» märgib ta.
Talvoja lasi teha toimetulekukoolist isegi fotosid, mispeale temalt küsiti, miks ta neid pilte saadab. Nüüd esineb ta ülestunnistusega, millega nii mõnigi teine omavalitsusosakonna juht julgeb esineda vaid oma nime nimetamata: «Esimeses voorus ei saanud me midagi, olime ausad, teises voorus ... noh ... panime peast ja saime.»
Talvoja sõnul võis märkida kasusaajate hulga ja iseäranis energiasäästumäära tegelikult nii, nagu enam-vähem pähe tuli. «Polnud mitte mingisugust kontrolli,» räägib ta.
Algul täitsid omavalitsused blanketi küsitud andmetega ja saatsid selle rahandusministeeriumi, mis edastas andmed olulisimate arvutuste tegemiseks Riigi Kinnisvara ASile (RKAS). See arvutaski välja, palju on valla või linna hoone CO2-kulu.
Siis võttis RKAS projektijuht Kaido Palmari sõnul omavalitsuse välja pakutud energiasäästumäära ja tööde arvestusliku maksumuse ning arvutas välja, mitu tonni remondile kulutatud miljoni krooni kohta tuleb CO2 säästu. Pärast arvestas rahandusministeerium lõpliku pingerea kokkupanemisel lisaks CO2-säästule ka kasusaajate hulka ja lähtus ka viiele regioonile ette nähtud piirsummadest.
Plaanitava energiasäästumäära reale sattus ka energiasäästuasjatundjate jaoks ulmelisi tulemusi. «Oli juhtumeid, kui säästumäär ulatus juba 90 protsendi alla, aga seal olid tööde sisse arvestatud ka igasugused päikesepaneelid ja muud moodsad lahendused,» lisab Palmar.
45–50-protsendilised kokkuhoiumäärad polnud taotlustes kaugeltki harvad. Kaks energiasäästuspetsialisti kinnitasid, et 50-protsendiline sääst tuleb kõne alla vaid väga erandlikel juhtudel ja kapitaalsete soojustustööde korral, mis hõlmavad kõike vundamendist katuseni.
Palmari sõnul võttis RKAS siiski üpris tihti 5–10 protsenti või enamgi kohalike omavalitsuste hinnangutest alla.
Samas on aga selge, et täpselt pole võimalik neid määrasid kontorilaua taga ja energiaauditit nägemata kontrollida. Pärast korrigeerimisi jäi nimekirja 16 objekti, mille oodatav säästumäär on 30–50 protsenti.