Paar nädalat pärast Manhattani tänavaile tulekut on «Wall Streeti okupeerijad» löönud oma leeri üles kvartali kaugusele Valgest Majast. Nii mõnigi neist mõtleb: on meil majas mõni sõber?
Valge Maja – Wall Streeti vastaste vend?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Barack Obama ja Joe Biden pole proteste küll ametlikult heaks kiitnud, kuid väljendavad liikumise suhtes mõistvat suhtumist, ammutades sellest jõudu endalegi.
Obama sõnutsi on inimesed vihased, kuna Wall Street ei ole «järginud reegleid». Asepresident aga kõrvutas ettevõtmist isegi konservatiivse Tea Party liikumisega, mis juba kaks aastat USA poliitikat raputab.
«Protesti tuum on selles: kokkulepet on rikutud. Ameerika rahva arvates ei ole süsteem aus. Ega ka tasemel,» sõnas Biden.
Protestide – ja administratsiooni suhtumise – taga on jonnakalt stagneeruv majandus, mis ei väsi räsimast valijate usaldust ja esitamast väljakutseid poliitikutele.
Kirev kamp Washingtoni McPhersoni väljakul läkitab kriitikanooli mitmes suunas, alates ettevõtjate ahnusest kuni õhupallina paisuva eelarvepuudujäägini. Aga üle kõige antakse tuld poliitilise klassi pihta.
«Poliitikuid huvitab üksnes, et neil endal töö säiliks. Ja seepärast ei arvesta nad oma otsustes rahvaga,» ütles 23-aastane Joe Gray lähedalasuvast Montgomery maakonnast.
Protestijaid on vähe, arv kõigub paari tosina ja paarisaja vahel. Esialgu vaidlevad nad veel omavahel selgeks organisatoorseid üksikasju: kas tuleks seadust rikkuda ja pargis magada? Või oleks mõistlikum jääda parki ääristavatele jalgradadele, mis on seaduslik?
«Eks me näe siin päise päeva ajal välja nagu kamp töötuid hipisid,» ütles 24-aastane reaalainete õpetaja Miles Casey Arlingtonist.
Üha enam ühilduvad demonstrantide eesmärgid aga Valge Majaga: sihikule tuleb võtta «1 protsent» ehk rikkad ameeriklased, kelle käest Obama tahab rohkem maksuraha võtta, et selle abil töökohti tekitama asuda.
«Ma olen parteides rohkem pettunud kui temas [Obamas],» ütles Casey.
Obama administratsiooni värske kriitikapuhangu finantssektori aadressil päästis valla pealtnäha tühine seik – Bank of America otsus kehtestada deebetkontodele 5 dollari suurune kuutasu.
BofA ütles, et tasu kehtestati vastuseks uuele demokraatide poolt sponsoreeritud seadusele, mis kärbib summat, mida pangad jaemüüjatelt klientide deebetkaardi-kasutustelt küsida võivad.
Obama ründas BofAd ja ütles, et pankadel pole «sünnipärast õigust» teatud kasumitasemele. Pärast hakkas ta oma sõnu tasapisi tagasi võtma.
Presidendi otsus üks konkreetne pank niiviisi käsile võtta üllatas isegi tema kriitikuid.
«Kui palju läbipaistvust sa hing veel tahad?» imestas Hamilton Place Strategiesi strateegTony Fratto, kes teenis George W. Bushi valitsuses. «Pangad ju ütlesid: kui te selle uue lõivu kehtestate, tuleb meil deebetkaartidelt saamata jääv kasum millegi muu arvelt tasa teha.»
Demokraatlikult meelestatud uuringufirma NDNi juht Simon Rosenberg ütles, et rahva vimm on kogunenud juba alates 2005. aastast, kui keskklassi palgad stagneerusid ja kõige jõukamate omad lendu läksid – ümbritsevaga võrreldes. «Viimased kolm valimist on lõppenud võimupartei hävinguga,» märgib ta.
«Obama on nüüd lähenemas aja vaimule,» leiab Rosenberg.
Obama karm liin Wall Streeti suhtes peegeldab ka pöördemomenti poliitilises tsüklis, kus iga sõna hakatakse kaaluma järgmisi valimisi silmas pidades.
Obama käib Kongressi vabariiklastele peale, et nood tema tööde-tekitamise-eelnõud toetaksid. Alluda ei taha aga isegi Obama oma partei – mõned demokraatidest senaatorid kahtlevad presidendi plaanis eelnõu 447 miljardi dollarise arve kinni maksmiseks.
Demokraatidest senaatorid tulid sel nädalal lagedale omaenda ettepanekuga – võtta rohkem maksuraha üle 1 miljoni dollari teenivatelt kodanikelt, mitte üle 250 000 dollari teenijatelt nagu plaanis Obama.
Obama ütles, et Senati plaan sobib küll. Küllap nõustuvad ka McPhersoni platsi protestijad.
Copyright The Financial Times Limited 2011.